Ahoi

Eelmis nädala postituses mainisin vitamiinitablette. Tööasid! Ja kuidas veel. Panid mu üle terve keha sügelema. Niiet, paari päeva pärast läksin ikkagi uuesti poodi, seekord loodustoodete poodi ja ostsin uued tabletid. Tundub, et need on paremad, vähemalt ei ole mul kahtlaseid sügelemisi enam peal käinud.

Juhendajaga kohtumine läks väga edukalt. Sain palju selgust ja indu juurde. Täna saatsin juba natukene oma tööst talle üle vaatamiseks. Kuid ikka hõiskasin liiga vara. Rääkisin säravate silmadega talle, kuidas mul on nüüd lausa kaks kuud, kus mul pole ühtegi muud tähtaega ja saan rahulikult ainult oma projektiga tegeleda. Neljapäevases loengus selgus üsna kiiresti, et ega ikka ei ole nii. Tuleb välja, et minu aprilli lõpus olev tähtaeg on pooldunud ja endale ühe lisatähtaja tekitanud. Osa kursusetööst peab olema 27. veebruariks tehtud. Seega tsau-pakaa minu ilus helesinine unistus rahulikust 2 kuud kestvast projekti kirjutamisest. Aga ma ei saa isegi oma õppejõu peale kuri olla, et ta meile maailma suurima kursusetöö andis, sest ta on lihtsalt nii tore, et no ei saa kuri olla. Ta on selline keskealine endine (ja ilmselt poole kohaga siiani) hipi, kes loengus ringi keksib, maru head nalja teeb ja lihtsalt su päeva helgemaks muudab.

Nädalavahetusel olin Sheffieldis. Laupäeva hommikul tõusime juba kell 8, et koos kohalike jahimeestega faasaneid laskma minna. Meie läksime ajajateks, ehk vehkisime lippudega ja hirmutasime neid lendu. Aga kuna me läksime koos Jamesi naabriga (Lawrence), siis võttis Lawrence mind vahepeal endaga kaasa, et ma saaksin ka kätt proovida. Mul oli lausa nii palju õnne, et üks lind lendas täpselt nii meie poole, et ma sain lasta. Pihta muidugi ei saanud, peab ikka hea reaktsioon olema. Nõuab mõned korrad proovimist. Aga nad lubasid, et kui natuke soojemaks läheb siis paneme selle masina püsti, mis savitaldrikuid õhku viskab ja siis saab harjutada.

Minu esimene laks jahipüssist; ehk sain padrunikesta mälestuseks ja James tegi sellest mulle võtmehoidja :)

Pühapäeval saime magada ja päeval käisime tunnikese kalal. Ei näkanud. Ega mina lootnudki, aga kalamehe hing ikka loodab.

Seekord tegin hoopis mina pühapäeva õhtuks süüa, sest olin juba ammu lubanud, et teen Eesti moodi sööki. Menüüs oli kartulisalat, kiluvõileivad ja ahjupraad. Kartulisalat tuli imehea, kiluvõileibu ei anna nagunii eriti nässu keerata, aga praad.... kõik sõid ja kiitsid, aga ma ise oleks tahnud, et ta natuke parem on. Panin vist vett natuke liiga palju ja küpsetasin natuke liiga madalal kuumusel. Aga arvestades, et see oli vist elus teine kord, kui ma ahjupraadi tegin, siis ma ütleks, et täitsa tubli sooritus. Järgmine kord tuleb parem.