Eilne päev oli raske. Alustame sellest, et reedel käisime eestlastega väljas ja laupäeval käisin Hudderfieldis Heleni, Johanna ja Kertuga peol, seega olin ma pühapäevaks üsna surnud. Läksin siis ilusti vara magama, et esmaspäevaks välja magada, aga võta näpust. Kell 4 öösel hakkas meie vargaalam millegi pärast karjuma ja me ei saanud seda maha, sest see oli nähtavasti katki läinud. Peale selle polnud meil elektrit. Nii me siis istusime pimedas ja kuulasime alarmi üürgamist nii pool tundi. Kui see lõpuks vait jäi ja ma uuesti voodisse sain, oli kell umbes pool kuus. Äratus oli kell 7, sest loeng hakkas kell 9. Loomulikult magasin ma tund aega sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks kooli, sest mul oli essee kirjutamine, kust puudumine oleks mulle 10% minu lõpuhindest maksma läinud. Pärast seda koju minnes kuulsin juba poole tee pealt kuidas meie alarm jälle undas. Isegi politsei käis kontrollimas, kas kõik on korras. Siiski tuli landlord varsti ja pani selle põrguasja lõpuks vait. Varsti pärast seda olid mul ukse taga teoloogia tudengid Lõuna-Koreast, kes tahtsid teha mulle presentatsiooni, kuidas pääseda Suurest Katastroofist, mis üsna varsti tuleb. Kuulasin nad siis ilusti ära, kuigi vahepeal ajas hirmsasti muigama, aga hammustasin huulde ja üritasin tõsiseks jääda. Kui ma siiski ütlesin, et ma ei taha praegu nende ohutusmeetmeid kasutusele võtta tundusid nad üsna pettunud. Vähemalt said nad vetsus käia minu juures (mis on minu meelest palju suurem teene).
Põnevust mul siin ikka jätkub, vähemalt ei hakka igav.
No comments:
Post a Comment