Mul on täna kohutav koduigatsus ja samas olen ma nii rõõmus. Kuigi ma ei saa olla kodus ja teiega koos tähistada, vaatasin ma ikkagi paraadi, kuulan isamaaliseid laule ja õhtul tähistame siinsete eestlastega meie väikese kodumaa sünnipäeva. Selle poole aastaga, mis ma Inglismaal olen olnud, olen aru saanud kui väga ma tegelikult Eestit armastan ja et kuskil mujal ei ole parem kui kodus. Ma olen alati Eestit armastanud, kuid siin olles on minust tõeliselt uhke eestlane saanud. See, et ma olen üks sellest väikeset riigist ja nendest vähestest inimestest, teeb mind eriliseks. Ma olen eestlane koos kõigi nende halbade iseloomujoontega, mille üle nalja visatakse, samas olen ma eestlane koos kõigi nende heade külgedega, mis teeb meist isemoodi rahva. Juba meie ajalugu on uskumatu, see et oleme läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest ning ikkagi saavutanud oma eesmärgid, näitab kui tugevad me tegelikult oleme. Igapäeva mured võivad jätte mulje, et paljud asjad on halvasti, loomulikult on ka palju asju, mida annaks teha paremaks, kuid uskuge, ükski riik ei ole veatu. Tegelikult peaksime oma väikese maa üle olema uhked, sest oleme saavutanud palju arvestades kui vähe aega me oleme alles iseenda peremehed olnud.
Seega punume juuksed patsi, seome rahvariidevöö pihale ja hoiame naeratades pea püsti.
Palju õnne!
No comments:
Post a Comment