Lugu on nii, et tihti jahivad igasugused organisatsioonid (Unicef jne) täpselt selle tänava peal endale annetajaid, kus minu teekond erinevate ülikoolihoonete vahet kulgeb. Ja pean tunnistama, et ma ausalt natuke kardan neid juba. Mitte, et nad kuidagi kurjad oleksid, aga üsna sihikindlad küll. Tavaliselt meesterahvad võtavad naisi rajalt maha lausega u "Tere kaunitar, kus sa küll kogu mu elu oled olnud?" (üks ja seesama mees on minuga juttu alustanud täpselt selle lausega juba 3 korda! Ta peaks oma avalauset muutma, see pole enam originaalne) Ma saan aru, et nad teevad seda ülla eesmärgi nimel, aga mulle ei meeldi, kui ma pean igal sammul nendega võitlema ja sama juttu 4 korda päevas kuulama, samas ei taha ju ebaviisakas ka olla ja tuima näoga edasi marssida, kui teine sinuga vestlust alustab. Viimased päevad olen ennast saanud välja vabandada kas sellega, et ma olen nendega juba vestelnud (mida ma ka tegelikult olen teinud) või sellega, et mul on jube kiire järgmisesse loengusse (mida mul tegelikult alati ei ole). Peale selle on mul natuke teine nägemus nälgivate Aafrika laste aitamisest. Kohati on tõesti tunne nagu põgeneks jahimehe eest, üritad minna ikka nii neist mööda, et nad sind tähele ei pane või kõnnid hästi kiiresti pea maas.
Ma saan aru, et nälgivaid lapsi on vaja aidata, aga palun ärge ahistage!
No comments:
Post a Comment