Poolel teel

Üks semester jälle läbi. Reedel tegin veel oma presentatsiooni ära. Läks täitsa hästi ma usun, ei puterdanud, küsimustele andsin ka vist enam-vähem adekvaatsed vastused. Natuke olin ikka närvis ka, aga samas kõik teised olid ka. Ja me tegime presentatsiooni ainult oma rühmale ja tuutorile, seega kuulas mind 6 inimest. Polnud just eriline rahvamass. Igatahes reedel ma muud midagi enam ei teinudki... tegelikult ikka ühe kooli asja tegi veel ära, aga rohkemat küll ei viitsinud.
Laupäeval käisin hommikul kinos "Kääbikut" vaatamas. Kääbik oli kunagi meil kohustuslik kirjandus, aga ainus, mida ma sellest raamatust mäletan, on see, et see venis ja venis ja läbi ei saanud. Sellel hetkel oli küll hirmus igav lugemine. Ma arvan, et see oli minu jaoks lihtsalt natuke liiga vara, sest natukese aja pärast olin ma juba suur Potteri fänn. Aga filmist niipalju, et see oli alles esimene osa kolmest. Kõik need 48 kaadrit sekundis ja 3D efektid, millest palju räägitud on olid.... no ma ei tea, minu meelest oli film ikka nagu film. Pilt oli küll hästi ilus ja selge, aga midagi muud väga erilist ma aru ei saanud. Kuid film oli hea. Tekkis kohe tahtmine "Kääbik" uuesti kätte võtta ja siis "Sõrmuste isandad" ka, sest ma pole ei neid raamatuid luenud ega filme vaadanud. Ehk suvel jõuab, tundub põnev olema.
Aga hetkel istun Oslo Rygga lennujaamas. Kuna Ryanair pani minu otselennu Mcr - Tallinn talveks kinni, siis tuleb seekord teist teed pidi tulla. Mcr - Oslo - Tallinn osutus kõige odavamaks. Ainus miinus on see, et Manchesterist Oslosse lendasin ma 16. hommikul, aga Oslost Tallinnasse lendan ma 17. hommikul. Seega on mul tubli 18 tundi vaja surnuks lüüa siin lennujaamas. Õnneks on siin tasuta WiFi, seega saab vähemalt Internetis olla. Raamat ja sudokud on ka kaasas. Millalgi püüan magada/tukkuda ka natuke. Vaevalt sellest suurt midagi välja tuleb pingi peal, aga eks ole näha. Niiet tervitused Oslo lähedalt (lennujaam on Oslost endast 70 km kaugusel). Ilm on siin hästi udune ja natuke märg. Ma ootasin vähe ilusamat ja lumisemat, Norra ju ikkagi. Aga küll ma oma lume ka homme saan.
Muidugi jõudsin vahepeal juba kergelt paanikasse minna, sest Mcr lennujaamas olid igal pool metsikud järjekorrad. Kõige suurem oli turvaväravate ees. Ma olin üle poole tunni järjekorras ja kell hakkas juba ohtlikult palju saamas. Minu taga oli veel üks noormees, kes ka Oslosse lendas, siis saime vähemalt koos muretseda. Õnneks nad kutsusid need inimesed, kelle lend minema hakkas ette ja saime ilusti õigel ajal turvaväravatest läbi. Muidugi ma piiksusin ka ikka, pidin isegi saapad ära võtma. Aga lasti ikkagi läbi, ju mul ei olnud terroristi nägu.
Poolel teel koju. Järgmine postitus juba Eestist.