Uisud ja vööd

Tean, et ei ole teile ammu midagi kirjutanud, aga pole nagu väga millestki kirjutada olnud ja kõigest ei saa kirjutada või pole tuju olnud. Pean tunnistama, et olen selle meeletult kiire ja tegusa semestri lõpuks väsinud. Veel on vaja oma esseed lihvida natuke, presentatsioon järgmine nädal ära teha ja siis on kõik kiired asjad tehtud. Ülejäänutega saab natuke venitada. Siis on aeg koju minna ja hangedesse sukelduda, lund rookida ja saunas käia.

Aga-aga täna on mul teile siiski üht-teist rääkida!

Alustan eilsest. Käisime ronijatega uisutamas. Oli päris tore, ma polnud vähemalt 2 aastat uisutanud. Ja noh...olgem ausad, ega ma just iluuisutaja pole, aga püsti püsisin ja edasi liikusin ka. Seega pole põhjust nuriseda. Ilm oli üllatavalt külm, aga see lisaski asjale usutavust. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oli see, et nad lasid liiga palju inimesi korraga uisuplatsile, arvestades, et see ei olnud eriti suur... no ma ütleks, et umbes pool tavalistest meie siseuisuväljakutest. Muusikat oleks ka võinud rohkem lasta, paar jõululaulu ainult pandi mängima. Aga muidu olid kenad jõulutuled ja särk-värk täitsa olemas. Korra tuli poistel muidugi hiilgav idee rongi teha ja mind krabati ka kaasa aga kahjuks või õnneks hakati meie peale üsna ruttu karjuma ja olime sunnitud selle pooleli jätma (kuigi pean tunnistama, et see oli üsna jube). Tund aega saime seal ringi liuelda/tuterdada, kuidas keegi. Meil oli seltskonnas isegi inimesi, kes esimest korda elus uisutasid, oli ka neid, kes kiiruseid arendasid üsna graatsiliselt manöövreid võtsid. Mina olin selline keskmik. Pärast läksime veel kogu kambaga pubisse. Mina otsustasin see kord õlle asemel kakaod juua. Tore oli, kuna see semester olen ronima häbiväärselt vähe jõudnud (osalt minust sõltumatutel asjaoludel, sest ma ei saa sinna midagi parata, et mu praktika labor kolmapäeviti alles kell pool 4 lõppeb) ja sai kõiki jälle näha ja isegi ühe uue näoga kohtuda ning törtsu juttu ajada. Üsna kahtlane, kas ma neid see aasta rohkem näengi. Kuigi järgmine nädal ehk on väike võimalus, et ma siiski suudan ennast ronima organiseerida.

Aga põhi sündmus, millest ma rääkida tahan oli täna. See kaua oodatud ja natuke kardetud kickboxi grading! Üldiselt ei muretsenud ma selle pärast eriti kuni eelmise neljapäevani kui meile natuke õudusjutte räägiti, kuidas inimesed on minestanud ja oksendanud selle ajal. Ma teadsin, et see tuleb raske trenn, aga pärast seda tuli väike hirm, et kas see on tõesti niiiii raske?! Aga ma lohutasin ennast sellega, et seal on nii mõnigi, kes minust nõrgem on ning nad ütlesid, et esimesel korral nad kedagi läbi ei kukuta. Ja ma ikka üritasin nii palju kui võimalik kodus ka trenni teha. Kätekõverdused, kõhulihased, rutiinid, jalad jne. Täna pidime kella 6ks kohale minema ja grading ise hakkas 6.30. Umbes kella 5 ajal hakkas väike ärevus sisse tulema ja vaatasin iga natukese aja tagant kella, et kas on juba aeg minna. Sõin kodus veel natuke šokolaadi ja läksin siis laia naeratuse aga kergelt väriseva südamega spordihoonesse. Tegime siis natuke sooja ja venitasime ja närveldasime seal pool tundi. Ma isegi ei tea, miks ma närvis olin kui ma teadsin, et läbi saan ma nagunii...aga lihtsalt see fakt, et see on grading ja sind jälgitakse hoolikamalt tekitab vist seda väikest värinat. Samas on see väike värin hea ka, adrenaliin, annab jõudu endast natuke rohkem välja pigistada. 

Hakkas siis asi pihta. Pandi meid kahte ritta, partneriga vastastikku. Asi toimus nii, et üks rida teeb ühe korra oma seeria ära, siis teeb teine rida, siis uuesti esimene ja jälle teine. Üks seeria koosnes: alguses kardio (meil on see erinev jalgade töö nt. kohapeal jooks, harki-kokku, risti, ette-taha, küljelt küljele hüpped ja sprint. Kõik toimub koha peal ja nii kiiresti kui suudad), siis 50 kõhulihast, 3x10 kätekõverdust ja siis põhilöögid. Nii kaua sai hinge tõmmata kui teine rida sama tegi ja siis uuesti. Teine kord pani Chris (kõige tähtsam treener) meid veel minutiks plank seisu, kui muidu ei ole 1 minut plankseisu midagi hirmsat, siis täna oli päris raske, aga pidasin korralikult vastu, ei vajunud lössi põrandale. Pärast seda pidime veel oma partnerit seljas kandma ja jalgadele harjutusi tegema (partner endiselt seljas). Julia, kellega mina paaris olin on umbes minu pikkune, aga ilmselt paar head kilo raskem kui mina, aga üllatavalt ei olnudki see midagi väga rasket, peaasi kui käed korralikult kinni saad. Ja läbi ta oligi. Raske oli, aga mitte tappev. Mõnus, pärast oli hea tunne küll. Ja mis eriti äge oli, Chris tegi mulle komplimendi ühte harjutust tehes: "Go on! I know you're fit!" Seda peetakse üsna kõvaks tunnustuseks kui Chris sind tunnustab, sest ta on siiski 7da taseme must vöö ja kogu selle klubi, kuhu alla meie ka kuulume, peatreener. 

Pärast saime oma tunnistuse ja uhiuue varustuse: püksid ja T-särgi. Nüüdsest saan täis vormiga trennides käia. Vööd saame kahjuks alles pärast jõule esimeses trennis, seega jõulude ajal ma teile oma uhket vööd näidata ei saa, aga eks ma teen siis pilti, kui kätte saan. Seniks aga...

                                                             ...Minu au ja uhkus

Pärast läksime nagu tavaks pubisse ja mängisime piljardit ja rääkisime juttu, nagu ikka. Nüüd vist sai enam-vähem kõik tähtsamad sündmused räägitud.

Tegelikult ei ole mul veel üldse tunnet, et ma juba järgmine nädal koju tulen. Lihtsalt nii paljule tuleb kogu aeg ja pidevalt mõelda, et paarist päevast rohkem ei jõua eriti ette mõelda. Kuigi ma juba väga ootan koju tulekut, sest nagu ennem mainitud, ma olen väsinud ja tahaks siit üldse natukeseks eemale. Aga 10 päeva veel ja hakkangi kodu poole tüürima!