Fontainebleau

Nii, olen oma kevadpuhkuselt tagasi ja teen väikse (siinkohal pean hoiatama, et varuge natuke aega) ülevaate, mis me tegime.
Ehk siis 26. märtsil, teisipäeval startisime Prantsusmaale Fontainebleau-sse, et veeta seal 6 päeva tehes bouldering-i (Bouldering on ronimine rändrahnudel või muudel madalamatel formatsioonidel kõrgusel kuni 6 meetrit. Sellest kõrgemaid radu nimetatakse highballideks ja nad jäävad oma olemuselt juba sooloronimise piirile. Tehniliselt on boulderingi rajad ja probleemid raskemad kui muudel vabaronimise liikidel kuna lühikesed rajad võimaldavad maksimaalselt keskenduda ronimisele endale. Julgestamiseks kasutatakse harilikult spetsiaalseid matte ja gümnastilist julgestust ehk spottimist.(Wikipeedia))

Hommikul kella 6.30ks Students Unioni juurde minnes sadas kerget lund. Olin varustatud mütsi, kinnaste, salliga. Kõik, kes ka eelmisel aastal Fondis käisid olid silmnähtavalt sama pettunund kui mina. Algus ei olnud paljulubav. 17 inimest + liiga palju kotte pakiti autodesse ja sõit võis alata.
Sattusin seekord Tomi autosse koos Jacki, Sofi ja Beniga. Pean tunnistama, et jällekord valisin parima auto, sest Tom oskas sõita ja teadis kuhu läheb (enamasti). Seega jõudsime esimestena sadamasse ning kuna kõik teised olid meist umbes tunni võrra maas, läksime kohe laevapeale, mis väljus umbes 20 minutit pärast meie saabumist. Poleks olnud mõtet oodata. Prantsusmaale jõudes selgus, et kui meie olime juba maabunud, hakkasid teised alles laeva peale minema, jälle poleks olnud mõtet neid oodata ja hakkasime laagriplatsi poole sõitma. Meil olid juhised olemas, kuid eelmine kord me keerasime ikkagi kuskilt valesti ja selle tulemusena sõitsime läbi Pariisi. Jälgisime juhiseid äärmise põhjalikkusega ja lootsime, et seekord läheb õnneks, ning ei pea Pariisis seiklema, sest meil polnud ka prantsuse keelt kõnelevat inimest nagu aasta tagasi, kes meid päästis. Aga läks õnneks ja jõudsime kenasti Fontainebleausse. Kõigepealt otsustasime poes käia kuna olime kõigist tublisti ees ning meie autos polnud ühtegi telki, seega laagriplatsile poleks väga mõtet olnud minna. Käisime meie "kodupoes" (suures kaubanduskeskuses) ja sõime autos ja sõitsime siis lõpuks laagrisse. Õnneks jõudsid teised ka umbes 15 minuti pärast kohale. Siis läks lahti telkide püsti panemine. Oh seda õnne ja rõõmu kui saab kottpimedas telkidega jahmerdada. Esimene õhtu ongi see kõige nõmedam, sest sul on külm, sa pead oma asjadega sehkendama ja sa oled lõputust sõitmisest väsinud ning tahaksid hoopis soojas voodis magada. Aga lõpuks saime siiski telgid püsti ning sättisin oma järgmiste päevade voodi kohe valmis - magamismatt, üks paks magamiskott veel külje alla ning 2 magamiskotti kuhu sisse ronida. Pärast käisime ennast veel naabrite lõkke ümber soojendamas, sest meil ei õnnestunud oma lõket põlema saada. Jack, Tom, Douggy ja Ben läksid veel ööronimist tegema. Mina aga ajasin üsna varsti oma 3 kihti riideid selga ja tõmbasin magamiskoti ninani. Ning üllatus-üllatus uni oli täitsa hea ja isegi talutavalt soe oli magada.

Helina kivi vallutamas

Kolmapäeval ärkasin varakult, 8 paiku. Meie pesemine ja wc olid sellise väikse jalutuskäigu kaugusel. Seega võtsin hambaharja kaasa ja läksin hommikusi veeprotseduure tegema. Aga no ei ole tore hommikul esimese asjana jääkülma veega nägu ja hambaid pesta. Tegelikult oli soe vesi ka täitsa olemas, aga ma ei mäletanud, et ühes seinas on külma ja teises sooja veega kraanikausid. Vaikselt ärkasid kõik teised ka pärast seda ja tehti väike hommikusöök ning üsna varsti suundutigi ronima. Ilm oli üsna ilus, aga külm. Olin esimesel päeval natuke liiga optimistlik ja panin natuke liiga vähe riideid selga. Kuid ronimine oli edukas. Tundus, et kõik olid esimesel päeval kohe väga hoos ja seega venid päev kohe ka üsna pikaks. Õhtuks olid mu käed üsna valusad, sest päris kivil ronimine nühib sõrmeotstelt ja peopesadelt arvestatava koguse nahka maha. Aga tunne oli hea. Käisime siis veel poest läbi ja tagasi laagrisse. Kiire riiete vahetus või õigemini riiete lisamine ning siis hakkas suurem söögi tegemine. Tunnistan kohe üles, et mina ei viitsinud päris süüa teha, sest see on minu meelest kõige tüütum asi telkimise juures. Väikeste gaasipõletitega vaaritamine, tänan ei. Minu õhtusöögi valmistamine koosnen enamasti vee keetmisest. Jah, läksin lihtsama vastupanu teed ja ei kahetse üldse. Samas Jack teada-tuntud gurmaanina tegi selliseid roogasid, et hoia ja keela, mul aga sellist viitsimist polnud. Ja kõhu sain täis ikkagi.

Lõunapaus kivi otsas

Neljapäeval ärkasin jälle ühena esimestest ja otsustasin, et käin kohe duši all ära. Kuna terve camping area oli seekord rahvast puupüsti täis, aga naiste dušše oli ainult 3 siis mida varem sa läksid, seda väiksem oli järjekord. Minul läks hästi ja ei pidanud ühelgi korral järjekorras seisma vaid sain alati kohe löögile. Oli judinaid tekitav mõelda, et tuleb riided ära võtta ja ennast märjaks teha. Duššid olid kül korralikud, seinad ümber, lagi peal ja põrand all, aga need olid siiski lahtised ja kui ukse lahti tegid, olid õues. Aga vahete vahel ju peaks ennast ikkagi pesema. Tegelikult ei olnud see üldse üldse hull, sest kuum vesi oli olemas ja kui ennast ruttu ära kuivatada ja riidesse panna oli veel tükk aega pärastki hea soe olla. Siis hommikusöök ja niisama passimine kuni kõik oma toimingud lõpetasid. Kui päike paistis oli ka täitsa hea soe ning põhjamaalane nagu ma olen, pöörasin nina igal võimalusel päikese poole. Sain isegi kerge jume selle nädalaga. Seekord läksime ronima sellisesse kohta, kus olid üsna kõrged boulderid ja üsna üksteise seljas, seega kui kukud, kukud suure tõenäosusega mõne kivi otsa. Matid on küll all, aga see variant ei olnud väga kutsuv ikkagi ja läksime paari inimesega natuke teise kohta, kus olid kergemad rajad. Kõigepealt muidugi otsisime seda umbes pool tundi, aga niisama oli ka tore metsas ringi jalutada. Kui lõpuks arvasime, et oleme õige koha leidnud, ronisime tunnikese, aga kuna mu käed olid esimese päeva entusiasmist alles valusad, otsustasime mõne aja pärast teised uuesti üles otsida ja väikse lõunapausi teha. Poolel teel tulid meile Phil, Steph ja Louis vastu, sest nad olid ka otsustanud, et ei viitsi rohkem ja lähevad hoopis õhtuks lõkkepuid koguma ning me otsustasime nendega liituda.
Kui puid oli juba arvestatav kogus, hakkasime hoopis Man Hunt-i mängima. Midagi sarnast uka-uka-mina-priile. Nalja oli nabani ja pool ajast kulus naermisele.
Kui kõik lõpuks ronimast naasid, mindi jälle poodi, et söögivarusid täiendada ja tagasi laagrisse. Õhtusöök ja lõkke ümber istumine ning üldine camp chill.

Nii käisime me vigastatud Mirandaga poes

Reedel oli ärgates maa härmas! Ja ikka arvestatavalt külm. Muidu oli hommik nagu hommik ikka. Üldiselt palju enne 11-12 me laagrist liikuma ei saanud ükski päev. Reedel käisime ronimas sellises kohas, kus keegi meist varem käinud polnud. Seal oli selline hea kergemate radadega ring, mida mööda sai järjest liikuda. Ning Mirandal õnnestus oma hüppeliigesele kõvasti haiget teha pärast paari ronimist. Kogu hüppeliiges läks paiste ning terve ülejäänud nädala ta ronida enam ei saanudki. Pärast mõnda aega ronimist otsustasin lõuna teha. Osad ronisid paari raskemat probleemi ning meil oli väike base camp seal ning Miranda oma haige jalaga oli samuti seal, ja lõuna venis vaikselt õhtuks lihtsalt teisi vaadates ja jutustades ja niisama mõnusalt lebotades. Enne ära tulekut tuli jälle pagasnikud puudega täita ja poe poole teele asuda. Aga seekord ei läinud asi nii libedalt, sest me eksisime ära ja sõitsime natuke aega ringiratast. Aga lõpuks tuli välja, et kõik eksisid ära, mitte ainult meie. Poodi jõudsime 10 minutit enne selle sulgemist. Päris naljakas oli kuidas kõik pead laiali mööda poodi edasi-tagasi jooksid. Lõpuks jõudsime tagasi laagrisse ja igaõhtune chill võis jälle alata. Millalgi üsna öösel eksis üks purupurjus prantslane meie lõkke äärde ära. Ta oli ühelt poolt väga naljakas, aga samas natuke jube oli ka, sest ta ei tahtnud enam ära minna. Lõpuks poisid lihtsalt tassisid ta kahe vahel minema. Rory tõi ka helendavad pulgad välja. See oli kindlasti õhtu tipp hetk!

Glow sticks!

Laupäeval oli maa jällegi härmas. Hommikud olid alati üsna sarnased. Kõik ärkasid riburadapidi ja kosseradsid ringi, kes käis pesemas, kes tegi süüa, kes käis pagaripoes värskeid croissante ostmas. Aga laagriplatsil olles käib kogu elu ikka ümber lõkke, isegi kui lõket pole. Laupäev oli nn puhkepäev, sest vahepeal tibutas natuke vihma ja vahepeal isegi lund. Laupäeva hommikul läks Aine ära, et minna vanematega veel natukeseks suusatama. seega jäi meid üks inimene vähemaks.
Pärast hommikut käisime kõigepealt poes, sest pühade tõttu pandi pood varem kinni ja õhtul poleks enam jõudnud. Pärast shopingut läksid paar inimest Fontainebleau linna, kuid teised k.a. mina ei viitsinud ja läksime ikkagi ronima. Ma võtsin siiski ronimisest vaba päeva ja käisin Rory ja Dannyga lihtsalt kaasas, aitasin spottida ja otsisin uusi radu, vahepeal olin Mirandale seltsiks. Kuid isegi kui ma ei roninud oli kogu aeg lõbus ja igavust ei tundnud ma selle reisi ajal kordagi.

Pühapäeva hommikul läks ka Jack ära, et liituda teiste ronijatega. Seega jäi meid alles 15. Mis oli natuke ka hea, sest see tähendas, et meie autos oli nüüd 5 inimese asemel 4. Ronisime seekord sellises kohas, kus oli vahepeal mäe otsast ilus vaade, boulderid ise olid üsna metsa sees ja teineteise seljas, seega tuli korralikult spottida, et keegi kivi otsa ei kukuks. Kohale jõudes sõime kõigepealt lõunat ja siis hakkasime vaikselt ronima ja ringi uitama. Pühapäevaks olid kõik ka juba piisavalt väsinud, et suurema osa ajast niisama lollitada. Samuti käis kõva eesti keele õppimine, mis oli juba iseenesest piisavalt naljakas. Koju minema hakates tuli jälle lõkkepuid varuda. Leidsime ühe ümber kukkunud puu, millelt poisid hakkasid 2 väikese kirve ning naeruväärselt väikse käsisaega oksi küljest ära kakkuma. Päris nalajaks vaatepilt oli, aga puu hunnik sai päris korralik ning õhtune lõke oli täitsa arvestatav.

Poisid puid varumas

Õhtul lõkke ümber istudes juhtus ka terve reisi suurim feil. Nimelt viskas Sofi oma fotoka koos pitsa karbiga lõkkesse. See oli muidugi kogemata, kuid kui ta seda otsima hakkas ning tuvastati, et see on lõkkes, oli juba lootusetult hilja. Õnnetu juhus, aga samas oli see ka jube naljakas. Õnneks suutis ta ise ka selle üle naerda. Kuna olid lihavõtted siis Steph oli nii armas ja oli ostnud hunniku šokolaadimunasid ning peitis need meie platsile ära ning siis oli meil egg hunt. Pärast said kõik šokolaadimune süüa.

Esmaspäev oligi meie viimane ronimise päev. Pärast hommikut suundusime ronima. Aga kõik olid selleks hetkeks üsna väsinud ja valutasid vähemalt mingit osa oma kehast. Mina olin ka üsna väsinud, sest paaril viimasel ööl polnud väga hästi maganud, sest iga natukese aja tagant suri pool mu kehast lihtsalt ära, mille peale ma üles ärkasin, et külge keerata. Õnneks oskas Tom selga ragistada ja ma kasutasin seda võimalust ära ning lasin iga päev selja jälle paika murda.
Paar tundi ronisime ja olime niisama. Lahkusime seekord natuke varem,kuna olime otsustanud, et lähme viimase päeva puhul õhtul Fountainebleau linna pitsat sööma. Seega lõpetasime natuke varem, käisime laagrist läbi, vahetasime mustad riided mitte nii mustade riiete vastu ja sõitsima Fonti. Me ilmselt olime üsna kummaline kamp linnapildis ja veel kummalisem selles restoranis. Igatahes torkasime oma 15 pealise pidevalt naerva ja lolluseid tegeva grupiga üsna hästi silma. Aga pitsad-pastad olid head ja mõnus oli vahelduseks süüa soojas ruumis istudes. Pärast sööki tuli mul kohutav uni peale, aga selleks mulle eriti võimalust ei antud, sest olin terve nädala lubanud, et lähen Tomi ja Douggyga ööronimist tegema. Niiet kui söömast tagasi jõudsime tuli ennast jälle sisse pakkida ja sõitsime jälle metsa. Mina küll ei roninud, aga kuna lubatud sai, siis läksin kaasa ja näitasin tuld ja olin moraalseks toeks. Pealegi, kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb? Lõpuks sain kella 3 ajal magama...

...ja hommikul oli äratus kell 7. Seega sain magada 4 tundi. Hommikul pakkisime kõik oma kompsud kokku. Ja ma veendusin jälle, et magamiskottide kokkupakkimine on üks hirmus nõme tegevus. Ja miskipärast tundub tagasi tulles alati asju rohkem olema, kui minnes. Kui kõik asjad olid autodesse surutud, hakkasimegi tagasi Inglismaa poole minema. Seekord sain mina eesistmel istuda. Mis oli vähemalt hea ja mugav, aga samas oli mul ka keelatud magama jääda, ja antud ülesanne, et ma Tomil magama ei laseks jääda. Alguses oli natuke raske, aga siis ärkasime üles, samas kui tagumine iste suurema osa ajast magas. Kuna meil polnud tagasi sõitmiseks juhiseid, sõitsime alguses Phili auto järel, sest neil oli geps. Aga kuna meil käis Twingo mäng ja eesti keele õppimine sõitmisega paralleelselt ja Phili väikest autot oli üsna raske jäitada, siis mingi hetk enne Pariisi kaotasime ta ära ja tegime paar vale pööret, mis omakorda tähendas, et me sõitsime Pariisi sisse. Mitte kekslinna, aga äärelinna. Õnneks sõitis meie taga Douggy, kellel oli ka geps. Aga siis oli meil järgmine probleem, Tomi telefon oli tühi ja kellelgi teisel polnud Douggy numbrit. Aga kuna mul oli vihik kaasas ja ma just parasjagu kirjutasin Tomile inglise-eesti sõnastikku, siis lahendasime olukorra loovalt. Kirjutasime suurelt vihikulehele: I'm Lost! (ma olen eksinud) ja tegime nii, et nad meist mööda sõidaks. Siis võttis tema juhtimise üle ja me sõitsime tema järgi. Lõpuks ma pidasimegi vestlust kahe auto vahel nii. Ilmselt kergest üleväsimusest oli kogu see olukord kohutavalt naljakas ning stressamise asemel oli meil pidevalt jube naljakas. Kuid eksimise tõttu jäime sellest laevast napilt maha, mille peale me ennast sihtisime ning seega meie auto ja Douggy auto läksime hilisema laevaga. Teised olid vahepeal Rory juures ja ootasid meid järgi, sest enamik asju olid Douggy minibussis. Aga lõpuks Manchesteri jõudsime ikkagi meie kõige esimesena ja jõudsime isegi pubis ühe apelsinimahla juua enne kui kõik teised ka kohale jõudsid.

Kui ma oma kompsudega siis koju jõudsin oli kohe natuke imelik olla. Polnud ju nädal aega toas olnud, kogu aeg õues. Magama sain kella 1 ajal. Mis tähendas, et pärast 4 tundi und olin ma üleval olnud 18 tundi. Ma tõesti ei tea, kuidas Tom suutis terve selle reisi üksi sõita. Minul oli vahepeal väga suuri raskuseid üleval püsimisega, ning laeva oodates ja laeval olles ma natuke tukkusin. Aga kohale me jõudsime.

Üldiselt:
-Auto tagumise istme keskmine iste on endiselt väga ebamugav. -Tom oli Twingo mängus minust palju parem ja ma sain pidevalt haledalt pähe, kuigi vahepeal ma suutsin ka päris arvestatavat konkurentsi pakkuda. -Oma ronimisega jäin palju rohkem rahule, sest ronisin rohkem kui eelmine aasta ja tundsin ennast palju kindlamalt ning ei kartnud enam koguaeg, et oma kaela murran. -Seltskond oli väiksem ja parem kui eelmine aasta. Kui ma alguses kartsin natuke, et kuna mul seekord polnud sellist "oma sõpra" nagu Charlotte eelmine aasta, siis äkki ma olen nagu outsider. Tegelikult suhtlesin ma hoopis palju rohkem ja palju rohkemate inimestega kui eelmine aasta ja tõesti, nalja sai pidevalt ning igavust ei olnud kordagi. -Prantsusmaal ei ole endiselt avalikes wc-des prillaludu. -Pärast nädalat erinevas vormis saia süües arvan ma nüüd, et teen väikse saiavaba dieedi. -Lõppkokkuvõttes, jäin ma terve reisiga väga, väga rahule. Kui ilm välja jätta oli see palju parem kui eelmine aasta ja juba eelmine aasta oli väga hea.

Peaaegu terve me seltskond

Rõõmsad ronijad Rory ja Jack