Field trip

Käisin field tripil nagu ma vist maininud olen. Räägin natuke lähemalt, mida ma seal siis tegin.
Algas see pähapäeval, 21 ja lõppes reedel, 26. Pühapäeval kell 10 oli start Lõuna Walesi poole. Muidugi algas kõik juba parajalt naljakalt, sest üks meie kursakaaslane, Luke, kes eelmisel õhtul peol oli käinud, jäi bussist maha. Hoolimata meie umbes sajast kõnest, mida ta ei kuulnud. Aga ta tuli hiljem rongiga järele ning ei jäänud millestki õnneks ilma (ilma jäämine oleks talle tähendanud ka kursusest läbi kukkumist). Meie sihtkoht oli Caer Llan, üks kena mõisa moodi pere kodu, mis korraldab pulmi ja sünnipäevasid ja konverentse jne. Koht oli täitsa looduses, ümberringi teised farmid (peamiselt lamba kasvatajad) ja mets. Maja oli väga kena ja ümbrus oli väga kena, ikkagi looduses.
Kohale jõudes pidime ootama kuni tubade koristamine lõpetatakse, sest kui meie bussist maha tulime, läksid esimese rühma õpilased bussi, sest nemad olid seal nädal enne meid. Tüdrukud said toad peamajas ja poisid läksid kõrvalmajja. Oh sa jutt kus meil vedas, sest tüdrukute toad olid ikka täitsa luks toad. Olime 4kesi oma kursuse tüdrukutega ühes toas. Ja meil oli veel suur rõdu ja tõeliselt ilus vannituba koos vanniga (mida keegi meist küll kasutada ei jõudnud). Siis tehti meile veel väike jalutuskäik ümbruskonnas, et me natuke teaksime, kus oma projekte tegema hakkame ning siis läksid kõik grupid oma tuutoriga eraldi ja hakkasid arutama oma projekti. Meil tegi terve kursus sama projekti. Ning päev lõppes 6.30 õhtusöögiga.

Ühesõnaga, me uurisime erinevusi lindude laulu sageduses ja toitumis harjumustes kahe erineva metsa vahel. Me õppisime selgeks sinitihase ja musträsta laulu ning selle järgi pidime üles märkima iga kord kui me neid linde laulmas kuulsime. Ja teate, võib tunduda lihtne metsas kännu otsas istuda ja linnulaulu kuulata, aga tegelikult on täitsa keeruline. Esiteks, kui tihase laul on kergesti ära tuntav siis rästa laulu on tunduvalt raskem eristada kõigi teiste laulude seast. Teiseks tuleb hoolega keskenduda just sellele ühele laulule, et seda kogu sellest pidevalt sädistavast koorist märgata ja ära tunda. Kolmandaks, on sul veel taustal määgivad lambad, haukuvad koerad, mürisevad traktorid, solisev oja ja puhuv tuul, mis kõik teevad just selle õige laulu kuulmise raskemaks. Neljandaks, päeva lõpuks sa ei saa enam aru, kas see tihane laulab päriselt või sa kujutad seda ette. Aga sellest hoolimata oli tegelikult huvitav ja vahepeal jube igav. Aga samas, selline see field researcher-i töö ongi, kogu aeg ei ole mingit actionit, suurem osa ajast tuleb lihtsalt istuda ja passida ja kriipse tõmmata. Niisiis päeva ajal me kogusime andmeid ja õhtuti kirjutasime reporti oma päeva kohta. Kuna kõik pidid tegema 2 projekti, suure ja väikse, siis teisipäeval kogusime andmeid hoopis teisele grupile ning jahtisime metsa all neljakäpukil putukaid. Õhtul oli vist ka meie reisi kõige pingelisem olukord. Sest meil oli vaja oma kogutud andmeid natuke analüüsida, aga meile antud vorm, kuhu me  andmeid sisestasime oli natuke vale ülesehitusega, ning selle tõttu ei saanud me teha korralikku statistilist analüüsi. Aga putuka grupi tuutor aitas meid ja lõpuks saime selle ikkagi tehtud ja veel kiita ka, et me tublid olime olnud, sest see polnud meie viga. Mina ja Dench saime kindlasti plusspunkte. Lõpuks neljapäeval tegime veel statistikat omaenda andmetega ja lõpuks oli meil koos teiste gruppidega väike juturing, kus pidime rääkima oma projektist ja mis me siis teada saime.
Võib öelda, et oli täitsa huvitav ja ma sain kõvasti targemaks ning nägin kuidas ühe reaalse uurimisprojekti tegemine päris algusest kuni lõpuni (lõppeb see tegelikult korraliku kirjaliku repordiga, mille ma alles kirjutama pean) välja näeb. Ja kui ma alguses olin väga kõhklev rühmatöö osas, siis ka see laabus üsna sujuvalt. Kuna meie rühmas oli 11 inimest, siis jah, ikka osad tegid natuke vähem ja teised natuke rohkem. Mina nagu ikka tahtsin ikka võimalikult palju teha, et olla kindel, et kõik ikka tehtud saaks, aga samas oli tore näha, et mu poisid on tegelikult väga asjalikud. Nad võivad küll esmapilgul natuke lorud tunduda, aga kui vaja siis nad võtavad ennast kokku ja teevad head tööd.
Kui mul nüüd veel korralik report kirjutada õnnestub, siis ma usun, et peaks ka täitsa korralik tulemus tulema. Nii palju siis töö kohta, aga...

...peale töö oli ju lõbu ka. Kuna meie majas oli ka baar igal õhtul avatud siis eks iga õhtu oli ka väiksem või suurem pidu. Ikkagi üliõpilased ju. Mina hoidsin küll madalat profiili, sest keegi peab ju ometi mõistlik ka olema ja poisid seda küll ei olnud, nemad võtsid ikka vabalt ja jõid mõnuga õlut. Ning mina pidin neid igal hommikul üles äratama, mõnikord lausa kaks korda. Ja viimasel õhtul mõnda neist ka voodisse aitama. Aga tegelikult oli väga tore, sest ma sain paljude oma kursusekaaslastega, keda ma enne vaevu teadsin (ja meil on väga väike kursus), tuttavaks ning ka "oma poistega" kellega ma küll terve aasta suhelnud olen, aga noh ega me nüüd mingid suured sõbrad ikkagi polnud. Kuid viimasel õhtul kuulutati mind lausa ametlikult Õeks. Ning muidugi meie õppejõud! Sest ma ju elasime kõik need 6 päeva koos nendega ja õhtuti istusime koos nendega õlleklaasi taga ja mängisime lauamänge (muide ma leidsin uue mängu: Jenga) ning rääkisime juttu. Ja noh, mõned õppejõud võtsid mõni õhtu ikka õpilastega sama palju. Selle nädalaga sai nii mõnestki õppejõust, keda enne olen ainult auditooriumi ees näinud, hoopis inimlikum ja toredam inimene. Ning ega iga päev ei näe oma geneetika õppejõudu Gangnam Style-i tantsimas! :D See oligi ilmselt selle nädala üks kõige positiivsemaid külgi, et ma sain paljude inimestega palju rohkem tuttavaks.
Teisipäeval oli hästi ilus ja soe, päikseline ilm. Selle tulemusena põlesid muidugi peaaegu kõik ära. Täitsa naljakas, mõned kärssasid ikka täitsa tomatiteks ja ühel poisil tulid lausa villid kaela peale. Oh neid kahvatuid inglaseid.
Ja muidugi veel see luksus, et süüa sai hästi ning ei pidanud kordagi mõtlema, et mida ma täna süüa teen. Minu söögi tegemine piirdus lõunaks võileiva tegemisega kuna kõik olid päeva ajal väljas ja sõid erineval ajal siis lõunaks tegime endale võileivad. Aga korralik (Inglise) hommikusöök oli iga päev kella 8-9ni ja õhtusöök koos magustoiduga õhtuti 6.30. Väga hea toit oli, selline mõnus kodune. Ning kui hea on hommikul kohvitassiga õue minna ja ilusat vaadet nautida ja värsket õhku hingata.

Lõpetuseks võin öelda, et kuigi unetunde jäi ehk natuke väheseks siis ma jäin väga rahule. Nii akadeemilise ja töö poolega kui ka sotsiaalse poolega :)