Ahoi

Nonii, pole siia ammu sattunud, aga ma vist hoiatasin ka.

Tihe on olnud. Eelmine teisipäev käisime Ricky sünnipäeva puhul bowlingut mängimas. Oli päris tore vahelduseks. Esimene mäng oli soojendus, aga teine mäng ma olin vist kolmas (6 inimest tiimis).

Reedel käisin poksijatega väljas. Alguses ei olnud plaanis kluppi minna, mõtlesin, et lähen istun ainult pubis, aga nad ikka rääkisid mu ümber. Kuid lõpuks oli siiski väga tore, sai parasjagu tantsida.

Seekord oli mul kohe terve nädalavahetus vaba, st polnud vaja tööle minna. See tundus kohe nagu suuremat sorti luksus, sest viimasel ajal on mul pidevalt ühel nädalavahetuse päeval töö olnud. Seekord sai aga rahulikult õppimisele keskenduda ilma, et miski segaks.

Kuid esmaspäeval käisin ikkagi tööl. Eile oli üldse tihe päev. Hommikul käisin oma lõputöö juhendajaga aru pidamas. Siis oli lõunapaus, pärast mida oli loeng ning siis jooksuga tööle.

Täna oli see kaua oodatud päev kui ma saatsin oma lab repordi ära ning tegin presentatsiooni selle kohta ning sain lõpuks kogu asjaga ühele poole. See sama lab report ja presentatsioon ongi viimased 2 nädalat mul pidevalt kukil istunud ja tegemist ning nokitsemist tahtnud. Pole veel ronimagi jõudnud. Kuid tuleb tunnistada, et ma täitsa nautisin selle kirjutamist ning endalegi suureks üllatuseks mulle jubedalt meeldis statistilise analüüsi tegemine, sest siis sa näed tegelikult, mida sa siis lõpuks leidnud oled ja mis see lõpptulemus on. Aga noh, nii tore kui see ka pole, siis pärast kuud aega tüütab ikkagi ära juba. Lõpuks ma enam ei tahtnud seda lugedagi, sest mida rohkem sa ühte teksti loed seda vähem loogiline see tundub.
Aga presentatsioon läks väga hästi. Ma jäin vähemalt enda osaga väga rahule. Ma arvan, et see oli mu siiani kõige parem esinemine. Eks see aitas kõvasti kaasa, et ma teadsin täpselt, millest räägin, sest kõik oli ju ise läbi tehtud algusest lõpuni. Ning esinemisjulgust ja närvi võiks ka olla juba juurde tulnud. Mul ei värisenud isegi käed!

Pärast tuli suurest rõõmust ja kergendustundest lausa uni peale ja tegin enne trenni väikse uinaku. Trenn oli ka väga hea, sai ennast ilusti ära maandatud.

Sellega on siis ühel pool ja nüüd saab natuke kergemalt hingata jälle. Kuid see ei tähenda siiski, et nüüd panen jalad lauale ja vaatan aknast välja. Tegemist jätkub. Õigemini lugemist, sest suurem osa minu õppimisest ongi üks lõputu lugemine. Artiklite otsimine ja lugemine. Ausalt, vahepeal on tunne, et ma teen hoopis kirjanduse kraadi. Aga ega ma ei kurda, sest kirjandus on huvitav ja kasulik. Nüüd hakkan ka tegelikult oma lõputöö küsimust formuleerima, kuid selleks pean ma ... mis te arvate mida tegema? Just - lugema. Palju. Selle esmaspäeva seisuga on mul ametlikult lõputöö teema ja juhendaja ka. Juhendajaks on Dr. Martin Jones, selline natuke vanem meesterahvas. Ma teadsin teda varem ka, kuid väga palju loenguid pole ta meile andnud, seega ma pole päris kindel, milline ta juhendajana on, aga ma loodan, et meil hakkab sujuma. Nii palju kui ma temaga siiani suhelnud olen tundub ta sõbralik ja tore. Positiivne on ka see, et tema on kogu Aafrika asja organiseerija ja jääb paariks nädalaks ka Keeniasse, et seal kõigega otsa peale saada.

Homme igatahes lähen ma ronima, viimane aeg ka.

Ja ma arvan, et kui mul midagi vähegi huvitavat rääkida on, siis satun siia ehk natuke sagedamini nüüd.