Tervist

Ah et kuidas läheb?

Eks üldiselt vist nagu lükkad, nõnda läheb ka. Tegelikult ei saa üldse viriseda. Õppimist jätkub ja seega igavust ei ole. Trenn ja tööl käimine annab natuke vaheldust.  Tegelikult on mul seal City staadionil vahepeal ikka täitsa lõbus kohe. Meil on seal omad draamad, nt ei saa peakokk külma köögi kokkadega eriti hästi läbi, vahepeal on mingid muud solvumised ja jurad, vahepeal ütleb tehnika üles. Siuke täitsa seebikas. Mina ise küll üheski draamas ei osale, ma olen nagu selline väike nirk, kes saab kõigiga hästi läbi ja üldiselt ajab enda asja ehk jahin nuge, kahvleid ja kohvitasse, mida meil pidevalt puudu on ja leiutan uusi viise ning kohti, kuhu neid teiste eest peita. Aga õnneks on meie section manager väga tore ja meil koostöö sujub väga edukalt.
Trennis on ka tore. Eriti nüüd, sest see semester keskendume palju jalalöökidele, mis mulle meeldivad ja mis mul ka suhteliselt hästi välja tulevad. Niiet kui te saaks kärbsena mu laeservas istuda siis te näeks mind koduski päris tihti vehklemas ja jalgu siia-sinna loopimas. Aga neljapäeval juhtus mul väike äpardus. Nimelt kuna mul oli tuju natuke halb (sest ma olin arvutiga riidu läinud) siis ma ilmselt ei keskndunud väga ning trenni jõudes avastasin, et ma olin oma trennipüksid koju jätnud. See muidugi ei muutnud mu tuju karvavõrdki paremaks. Aga Chris ütles, et kui ma saan teksadega võimelda, siis tema poolest ma võin küll trenni jääda (kui vana Chris oleks seal olnud, siis poleks see kõne allagi tulnud). Kuna mul on väga mugavad teksad, mis liikumist kuidagi ei takista siis otsustasin, et jään. Kuigi väga kummaline oli teksadega seal olla. Kuid just enne algust kui me kõik saali läksime ja ma ilmselgelt nagu valge vares seal olin, tuli Phil ja päästis mu, sest tal olid varu püksid kaasas! Kibekiiresti ühtedest püksest välja ja hops teistesse ning olingi (juba palju parema tujuga) trenniks valmis. Lõpuks oli väga mõnus trenn. Ja ilmselt ei unusta ma nüüd enam kunagi pükse koju :D

Ah et kuidas ilm on?

Ilm on meil siin selline....vahelduv. Mõni päev ärkan ilmeilusa päikesepaistega, kuid õhtul võib juba pangede kaupa vihma alla kallata. Või vastupidi. Vahepeal sekka natuke rahet ja lörtsi ka. Tuuline on ka, lausa nii tuuline, et teisipäeval tund enne City vs. Sunderland mängu teatati, et "kallid külalised, vabandame, aga ekstreemsete ilmastikuolude tõttu peame mängu ära jätma." Nii oligi. Kohale tulnud inimesed said lihtsalt õhtusöögi ja kogu moos. Töötajad muidugi salaja hõõrusid heast meelest käsi, sest see tähendas, et me saime varem koju. Midagi nii hullu nagu te telekas lõuna Inglismaal näete meil pole. Lihtsalt vastik ja tatine ilm. Samas täna, kui aknast päike sisse paistis ja ma arvutist õppimisele tasutaks linnulaulu kuulasin, tuli lausa kevade tunne peale.  Aga ilmselt selle kevadega peab veel natuke ootama.

Novot, nii see aeg mul siin lähebki. Ning üldiselt läheb teine päris kiire sammuga, eriti kuna mul on päris tihe graafik ootamas nii kooli mõttes kui muude tegevuste mõttes. Aga eks ma hoian teid kursis.

Kalli, musi, pai