Kiire nädal oli.
Esmaspäev möödus õppimise tähe all. Teisipäev jooksin kohe pärast loengut tööle. Muidu oli tööpäev nagu ikka, aga ma sain seekord kiita. Mulle anti selline City žetoon, mida jagatakse heade tulemuste eest. Kui 5 tükki kokku kogud, siis saad mingi kingituse. Mul vist erilist lootust 5 kokku saada pole ja ega ma seda väga igatse ka, aga ikka tore kui sinu tööd märgatakse ja tunnustatakse.
Kolmapäev oli natuke erilisem päev. Minu sünnipäev. Hommikul helistasid kohe Kristjan, Jane ja Teele-Riin mulle skypes. Ja ema telefonitsi. Siinkohal tahan öelda aitäh! kõigile, kes mulle õnnitlusi sõnumi teel saatsid, kuid pean tõdema, et ma ei saanud neist ühtegi kätte, kuna mu telefon oli rikkis ja ei edastanud mulle juba tükk aega sõnumeid. Aga aitäh siiski! Ja aitäh kinkide eest! Luban, et ei kuluta kommide peale. Igatahes käisin päeval veel ronimas ja küpsetasin kaneelirulle kaasa. Õhtul aga kutsusin eestlased pubisse ning oh seda rõõmu kui nad järjest lilledega kohale ilmusid! Ma sain ühe terve orhidee koos 6 üllatusmunaga, veel lõikelilli, kaardi, šokolaadi ja kommi. See kõik oli eriti armas, kuna ma isegi ei osanud oodata mingeid kingitusi :)

Kõik minu sünnipäevakingid. Üks kommikarp oli tegelikult veel, aga selle pistsime juba õhtul nahka.

Ühesõnaga sünnipäev oli mul tore. Aga see pani mind natuke mõtlema. Paljud teevad facebookis saadud õnnitluste üle sarkastilist nalja või kustutavad oma sünnipäeva sealt üldse ära. Jah, loomulikult tuleb sealt palju tühiseid "Palju õnne"sid, aga ma olen siiski täitsa kindel, et nii mõnigi hea soov sealt tuleb tegelikult puhtast südamest ja siiralt ning selle pärast, et seda edastatakse facebooki teel, ei ole see ju kehvem. Mina olen küll mõnikord tänulik, et mulle seal sünnipäevasid meelde tuletatakse, sest olgem ausad, kõikide sõprade-tuttavate tähtpäevi ei jõua meeles pidada. Mina igatahes ütlen kõigile neile ka aitäh.
Aga liikudes edasi neljapäeva juurde siis sain lõpuks oma paki kodust kätte. Sain oma vana telefoni tagasi ning nüüd saan jälle sms-sse, seega kui arvate tarvilik olevat siis pange aga julgelt teele oma sõnumid. Kodust on ikka hea pakki saada, eriti kui seal on mett ja maiustusi ja Sensa ajakiri ja veel head.paremat. Ning sünnipäevaks Tõnu Õnnepalu raamat "Mandala". Jõudsin suvel pool sellest läbi lugeda, aga siis jäi pooleli, nüüd tellisin endale isikliku eksemplari ja hakkasin mõnuga otsast peale lugema. See on üks geniaalne ja tohutult tore raamat. Eluterve on vist kõige õigem sõna. Kuid kahjuks tabas mind neljapäeva õhtul ka väiksem paanika. Tegelikult oli see mul juba tükk aega kuklas tiksunud. Aga see, et me saime teada, et meil on ühe kursusetöö juurde veel üks asi vaja teha, pani ilmselt punkti. Tõesti tekkis tunne, et "kuidas kurat ma kõik need asjad õigeks ajaks tehtud saan?" Aga nagu ikka, kuula oma vanemaid, nemad teavad paremini. Ja tõesti teavad ka. Nüüd olen lihtsalt natuke teisele käigule ümber lülitunud, ma väga enam ei mõtle. Ma lihtsalt õpin, söön, ajan vahepeal muid vajalikke asju ja jälle õpin. Ega sellest muretsemisest tõesti väga kasu ei ole, aega see mulle juurde ei anna, pigem võtab ära, ning ühtegi tööd lihtsamaks ka ei tee. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja ära teha. Kogu moos.
Reedel üritasime kahe kursakaaslasega ühte arvutilabori ülesannet ära teha, aga väga ei õnnestunud. Lõpuks leidsime küll õige programmi siiski üles, aga nii hilja, et mina pidin juba minema oma juhendajaga kohtuma. Oli üsna kasulik jutuajamine ning mul on tunne, et kogu see asi saab üsna lõbus olema ja ma saan veel igasuguseid huvitavaid asju oma õppejõudude kohta teada. Reedel oli juba päris lõbus. Nimelt on kahe kabineti vahel seinas auk. Vanasti oli seal  2 kabineti peale telefon, aga nüüd on seal lihtsalt auk. Ma ei teadnud seda varem, sest augul on uksed ees ja see näeb välja nagu väike seinakapp. Aga reedel kui ma just olin välja minemas, tõusis õppejõud püsti, tegi kapiukse lahti ja küsis kõrvalkabinetist, et kus mu võileib on? Ma jäin selle peale kohe hämmeldusest seisma ja siis hakkasin naerma. Päris vahva. Õhtul vaatasin Eesti laulu. Mulle selle aasta finalistid täitsa meeldivad.
Eile olin jälle tööl. Päris pikalt läks. Täna olen õppinud, sain peaaegu juba valmis ühe asja, natuke on veel jäänud ja siis homse field tripi asi ka veel lisada. Käisin poes salatimaterjali toomas ja tegin homseks vabariigi aastapäevaks karulisalati valmis.
Homme olen terve päeva field tripil Martin Mere-is, mis peaks jutu järgi olema märgala. Pildi pealt paistis rohkem nagu paar suuremat tiiki, aga eks siis homme ole näha. Õhtul on meil vabariigi aastapäeva tähistamine. Vaatame presidendi vastuvõttu ja sööme head-paremat.