Nädal möödus õppides (üllatus-üllatus), mis on tegelikult tore ja tähendab, et ma olen kõikide oma asjadega ilusti graafikus ja paanitseda pole vaja. Ning kuna meil on 2 ainet nüüdeks läbi ja seega on mul loengud veel ainult esmaspäeviti ja reedeti siis on mul ekstra palju aega iseseisvaks õppimiseks. Ainus halb asi selle juures on, et kui ma päevad läbi oma toas istun ja õpin, siis mingi hetk hakkan ma mõistust kaotama. Eelmine nädal oli üks päev, mille jooksul ma kordagi õues ei käinud. See lihtsalt hakkab aeglaselt ja piinarikkalt ajusid pehmendama.

Kuid reedel oli mul hea võimalus natukeseks kõik peast välja visata, sest me läksime ronijatega nädalavahetuseks Peak Districkt'i ronima. Koha nimi oli Stanage ja see oli 5 km pikkune kivisein kus saab põhimõtteliselt ükskõik kus ronida. Võta lihtsalt köis ja hakka minema. Pluss oli seal veel natuke bouldering'i kive ka. Reedel 6 paiku hakkasime autodega minema, kusjuures 2 poissi otsustasid sinna hoopis rattaga minna trenni mõttes (nad plaanivad mingit pikemat maratoni suvel). Meie aga istusime mugavalt autos. Vahepeal tegime veel poe peatuse, et vajalikku söögikraami kaasa osta. Suurema osa ajast me küll seisime lihtsalt ringis ja üritasime selgeks teha, mida ja kui palju meil vaja on. Selle peale läks vist tubli tunnike. Lõpuks kohale jõudes olid vaesed ratturid meid juba tund aega oodanud. Olid teised päris külmunud ja mitte väga õnnelikud. Ning jälle kord saime telke pimedas püsti panna. Minu meelest pole meil veel kunagi õnnestunud telke valges püstitada. Mul pole muidugi eriti õigust viriseda, sest ausalt öeldes olid kõik väga organiseeritud ja mina karglesin suurema osa ajast lihtsalt ringi ja üritasin sooja saada ning kui telgid olid püsti siis kolisin lihtsalt sisse. Meil oli 2 telki, üks 5 inimese telk ja üks hiiglaslik 6 inimese telk, kuhu me mahutasime 7 inimest. Kuna selles telkimiskohas polnud lõke lubatud, siis istusime niisama veel natuke ja rääkisime juttu. Aga külm oli, rohi ja autod olid härmas. Aga ma nägin tähti! Ma nii igatsen tähti, sest Manchesteris ei näe neid kunagi. Kuna me olime kolmekesi kahele inimesele mõeldud telgi osas (see oli üks hiigelsuur telk, mis oli jaotatus kolmeks kahele inimesele mõeldud osaks ja suure "esikuga") siis ei olnud öösel väga külm õnneks. Mul oli mu soe magamiskott ka. Ainult et meie üllatuseks ja mitte just rõõmuks olime täpselt sellise koha peal, et meie tagant jooksis raudtee umbes 20 m kauguselt läbi. Mind see väga ei seganud õnneks, sest kui ma magan siis ma magan.

Hommikul ärgates ei olnud aga pilt väga rõõmustav. Pilvine, tuuline ja külm. Kui me ronimise kohta jõudsime siis polnud udu tõttu isegi näha seda kohta, kus me täpselt ronima pidime hakkama. Pool päeva ma külmetasin, teise poole päevast käisin ma ringi kahe talvejopega ja siis oli juba päris hea soe. Õhtul läksime veel kõik pubisse sööma, jooma ja lihtsalt soojas olema. Aga selle soojas olemisega on see jama, et kohe tuleb selline kõike haarav uni peale, et peab ikka väga kõvasti pingutama, et mitte magama jääda. Ning siis sunniti mind veel piljardit mängima, mida ma absoluutselt ei oska. Aga ühe mängu pidasin vastu. Ja siis läksime telkimisplatsile tagasi ja kõik kolisid meie telgi eesruumi, sest nii oli soojem ja istuti ning juteldi veel veidi kuni kõik olid juba piisavalt väsinud ning mindi magama.

Aga järgmisel hommikul ärgates oli juba hoopis teine pilt - päike paistis tuul oli vaikne ja mõnusalt soe. Pühapäeval olime selles osas kus sai bouldering'i teha, sest keegi ei viitsinud eriti rabeleda. Ning kuna mul on juba nii välja kujunenud, et ronimisreisidel ei ole minu peaeesmärk mitte ronida vaid lihtsalt naudida väljas olemist siis ega minagi eriti pingutanud. Kuigi poisid siiski alguses alustasid üsna suure õhinaga, siis paari tunni pärast ei viitsinud nemadki enam ronida ja siis me mässasime natuke aega slacklinega ja lihtsalt päevitasime ja olime. Väga mõnus oli peab tunnistama. Õhtul tagasi jõudes oli selline tunne, et oleks hea meelega veel paar päeva olnud.

Igatahes oli see väga vajatud vaheldus. Ning väga tore oli.