Tõmbasin nüüd nädalale taldrikutäie sooja tuunikalasalatiga joone alla. Ma tean, et ma kõlan nüüd nagu vanamemm, aga no küll see aeg läheb ikka kähku. Nagu see nädal alles algas ja homme on juba jälle esmaspäev.

24. veebruar. Vabariigi aastapäev. Mina käisin aga paraadi asemel Martin Mere'i märgalal kursusega. Aga õhtul saime siiski eestlastega kokku, vaatasime presidendi vastuvõttu, sõime kartulisalatit, lihapirukaid, sprotivõileibu, küpsisetorti ja meekooki, võtsime pitsi viina ja ajasime juttu. Meiega oli ka siinne eestlasest lektor Kai Uus, kes on imetlusväärselt energiline ja nooruslik naisterahvas ning tema eestvedamisel sai isegi "Saaremaa valssi" lauldud ja tantsugi löödud. Tõsi küll, me noored olime üsna tagasihoidlikud. Aga igati meeleolukas õhtu.

Natuke tähtpäeva valguses, kuid tegelikult olen seda juba mõnda aega mõelnud ning ükspäev sattusime Heleriniga ka arutama, et kuidagi natuke nukker on. Inimesed on muutunud kibestunuks. Pidevalt vingutakse absoluutselt kõige üle, alustades palkadest ja valitsusest, lõpetades Eurovisioonile mineva lauluga. Ma saan aru, et vahel on väike vingumine väga rahuldust pakkuv, aga no kuulge, seda ei ole vaja kõikjal kuulutada. Keegi ei jõua lõputult lugeda artikleid stiilis, et kohe kui saan lähen Eestist ära, siin on ju nii vastik; palgad on ikka nii väikesed, Soomes saab 3 korda rohkem; riik ei anna laste kasvatamiseks piisavalt raha ja kas me siis sellist Eestit tahtsime? Ma ei saa aru, kust on tulnud selline abitus. Kõik on vaja kandikul ette kanda, selle peale ei tule keegi, et neil on ju 2 kätt küljes, mine ja tee midagi enda heaolu jaoks ise ära, miks sa ootad, et keegi seda sinu eest teeb?  Istudes ja internetti oma sapiste kommentaaridega reostades ei hakka keegi rohkem palka saama ega muutu õnnelikumaks. Ma arvan, et mina soovin meie riigile sünnipäevaks rohkem hakkajaid inimesi, kes võtavad kätte ja pakuvad välja lahendusi ning hiljem aitavad neid ka rakendada ning ei unusta selle juures ära väikest naeratust ja rõõmsat meelt.

Üldiselt on läinud nädal õppimise tähe all. Võtsin ema head nõu kuulda ja hakkasin endale päevaplaani kirja panema ning peab tunnistama, et see töötab äärmiselt hästi. Nii ei lähe järg käest ära ning ei teki paanikat, et ei tea kuhu poole joosta. Niimoodi on hea paberi pealt vaadata, et nüüd on aega õppima hakata ja siis hakkadki. Päevad on tihedalt sisutaud ja aeg läheb lennates. Ka tööd saab palju rohkem tehtud nii.

Aga kuna päevad ei ole vennad, siis päris 100% see alati ei tööta. Näitkes eile lihtsalt ei läinud eksamiks kordamine kuidagi. Esimese hooga ei saanudki väga kurta, aga siis vajus asi ära uuest ree peale ei saanudki. Eks tegi natuke tusaseks küll, aga ega vägisi pole ka mõtet. Nagunii peaks kõik uuesti üle kordama ja kilplase tööd pole ju ka mõtet teha.

See nädal oli üldse tervise ja kehaliste vigastuste suhtes raske. Terve nädala olen selline pool tõbine olnud. Ei lähe nagu edasi ega tagasi. Jalavann, sinepiplaastrid ja meega tee. Täna on olemine juba parem. Neljapäeval aga peksin järjekordselt oma nukid trennis katki. Seekord lausa 3st kohast. Päris ebamugav on. Reedel aga hõõrusin mõlema jala kandadele suured vesivillid. Oma vanade katkiste tennistega, millele tallad sisse panin (saab veel kanda küll ju). Sellega sai minu kannatus otsa ka, lendasid prügikasti ning eile käisin ja ostsin (£1!) uued tennised.

Reedel tuli Johanna siia, sest meil olid õhtuks piletid Gavin Degraw kontserdile. Ega ma sellest lauljast enne midagi ei teadnud kui Johanna mulle rääkis eelmise aasta lõpus, et lähme, ta ei taha üksi minna. No ja miks mitte. Käisime kõigepealt pitsat söömas ja jutustamas ning siis läksimegi kontserdile. Saal oli suhteliselt väike, aga inimesi oli mõõdukalt. Keegi seljas ei elanud ja õhku jätkus. Kontsert oli täitsa lahe, lood olid head ja meeleolu ka. Jäime mõlemad rahule. Pärast kontserti läks Johanna oma sõbranna juurde (sest seal on rohkem ruumi magada) ning mina läksin koju.

Uni oli aga rahutu, nägin pidevalt unenägusid ja ärkasin mitu korda üles. Eks selle pärast ei läinud laupäeval õppimine ka eriti edukalt. Õhtul vaatasin Eesti Laulu. Mulle küll meeldib võidu lugu ja ma arvan, et see on Eurovisioonile täitsa sobilik. Tegelikult meeldisid mulle see aasta peaaegu kõik lood.

Täna, ilusti välja puhanuna, olen ma aga väga produktiivne olnud. Mõtlesin et teen oma research proposal'iga algust, aga kuna õppimiseks oli ühtekokku planeeritud 6 tundi ning töö lendas käes, siis ma sain alustamise asemel selle juba peaaegu valmis. Mul oli eelnev taustalugemine suuremas osas tehtud juba, seega oli täna vaja see lihtsalt kokku panna ning eks meeldivat ja põnevat tööd tehes lähegi see edukamalt. Kahjuks pole eksamiks kordamine nii huvitav.

Lõpetuseks minu väike üllatusmuna loomaaed. See naljakas mehike vasakul on tegelikult vesivärvid ning üks auto oli ka veel, aga sellega sõitsin ma laua kõrval olevasse kilekottide hoidmise kotti ja ei leidnud enam ülesse. Naise roolis eksole...