18 juuni
Kell 17.55 tõusis lennuk Tallinna
lennujaamast õhku ja hakkas Poola poole sõitma. Varssavis oli vahepeatus paar
tundi. Siis uuesti lennuki peale ja Brüsseli poole. Varssavi lennujaamas
ootasin lennule minekut ilmselt enamike Poole Europarlamendi saadikutega,
natuke naljakas oli seal nende vahel oma saabaste ja seljakotiga olla kui
nendel olid kenad riided ja läptopid kaenlas. Lend läks ilusti ja kella 10
paiku maandusin Brüsseli lennujaamas, kus seadsin ennast pingi peal sisse ja
ootasin Iggy’t, kes saabus 12 ajal. Aga millest ma aru ei saa on see, et
Brüsseli lennujaamas on ainult pool tundi tasuta internetti! Brüsseli
lennujaamas. Arusaamatu. Igatahes kui Iggy kohale jõudis kolisime ümber natuke
vaiksemasse kohta ja mina rullisin oma magamiskoti lahti ning läksin põrandale
magama. Tavaline öö lennujaamas.
19 juuni
Hommikul hakkasime teisi ootama. No ei
tulnud neid, ootasime ja ootasime. Mina olin täiesti kindle, et me pidime kokku
saama check-in laudade juures. Iggy andis enda koti ära, aga mina ootasin veel,
sest Ricky pidi mulle tooma magamismati. Lõpuks kui kell juba kriitiliselt
palju sai, otsustasin, et annan oma koti ära ja lähme turvaväravatest läbi. Aga
siis nagu külm ämbritäis vett, tuli välja, et ma olin kottide ära andmise aja
maha maganud. Paanika! Jooksime elu eest turvaväravate juurde. Õnneks sain oma
suure kotiga sealt läbi, aga enamuse vedelikest nagu šampoon, duššigeel ja
päikesekreemid, tuli ära visata. Oi kui kohutav see elamus oli. Oma väljumis
värava juurde jõudes pidin kõigepealt paar minutit rahunema. Edasi läks kõik
juba ilusti. Lõpuks lennukis istudes oli suur kergendus. Minuga ei juhtu kunagi
selliseid asju, ja nüüd siis just enne 2 kuuks Aafrikasse minekut! Aga eks
kunagi ole ikka esimene kord. Lend ise kulges ilma viperusteta, vaatasin filme
ja mängisin trips-traps-trulli. Kolisin üsna alguses oma istme, mis algselt
asus täpselt mu juhendaja taga ja üksikuna ümber sõprade juurde. Lennuk polnud
väga täis, seega sai vabalt manööverdada oma kohaga. Nairobis maandudes pidime
kõigepealt viisadega jamama. Üks tüdruk arvas juba, et ta on oma passi ära
kaotanud. Õnneks leidsid nad selle lennukist üles. Kõik lasti ilusti riiki ja
kõik said oma kotid ka kätte. Siis ootasime oma bussi, mis meid lennujaamast
peale pidi võtma (esimene ootamine, mis ei olnud viimane). Õnneks tuli buss
üsna ruttu. Mina ja Ben saime kohad esireas, esialgu me polnud kindlad, kas me
olime selle üle rõõmsad või mitte, pimedas Nairobis natuke kahtlases korras
oleva bussiga sõita…. Igatahes sõit polnud väga pikk ja üsna varsti jõudsime
hotelli. Poisid olid ühes hotellis ja tüdrukud kohe nurga taga teises. Olime 5
kesi toas, mis koosnes põhimõtteliselt ainult vooditest. Aga muidu oli kõik
okidoki. Dušš oli natuke kehvake, aga ajas asja ära. Kuna me jõudsime sinna 1
paiku öösel, siis läksime nii kiiresti kui võimalik magama, sest järgmisel
hommikul tuli varakult ärgata.
20 juuni.
Hommikusöök pidi olema kell 7 aga
Aafrikas ei juhtu miski sellel ajal kui see peaks juhtuma. Umbes 45 minutit
hiljem oli neil õnnestunud klaasid lauale tuua. Ühesõnaga, hommikusöögi
serveerimine võttis terve igaviku. Me tutvusime hommikusöögi lauas veel ühe
pealtnäha igivana venelasega, kes inglise keelt ei rääkinud (paar sõna). Me ei
saanudki päris täpselt aru, mis või kes või miks ta seal oli. Keegi ütles, et
ta jäi oma lennust maha ning ta pidavat lihtsalt mööda Aafrikat (või tervet
maailma, kes teab) rändama. Kogu tema vara oli ühes seljakotis. Nii pea kui me
olime hommikusöögiga ühele poole saanud, tassisime oma kompsud bussi ning
hakkasime Tansaania poole sõitma. Piiri peal oli palju järjekorras seismist
ning paberite täitmist. Sa pead täitma paberi, mis lubab sul Keeniast lahkuda
ning teise paberi, mis lubab sul Tansaaniasse siseneda. Ma millegi pärase kahtlen,
et keegi neid pabereid üldse loeb või knotrollib ja sa võid sinna igasugust
umbluud kokku kirjutada, kedagi see ei huvita. Aga täita on neid vaja. Sõitsime
terve päeva. Kella 5 – 6 paiku õhtul jõudsime Mwaki’sse, kus elasime College of
African Wildlife Management’is paar päeva. See on kool, kus õpitakse
igasuguseid metsiku loodusega seotud erialasid ning ka rangerid õpivad seal.
See asub Kilimanjaro mäe jalamil, aga kahjuks ei õnnestunud meil sealset vaadet
mäele imetleda, sest see oli pilvede sees. Kohale jõudes saime endale toad
sealses ühiselamus. Ühe inimese toad olid. Väga lihtsald voodi, laua, tooli ja
kapiga, aga muidu täitsa okeid. Minu toas aga ei töödanud kahjuks ei dušš ega
kraanikauss ning wc potil oli ainult pool prill-lauda. Vannitoa pirn läks ka
esimesel õhtul läbi. Seega pesemas pidin käima üle koridori Emma toas. Varsti
pärast seda oli õhtusöök. Toit oli alati väga hea, ainus, mille üle natuke
nuriseda andis oli veiseliha, mis tihti nii nätske oli, et seda läbi närida ei
andnudki. Riis oli igal toidukorral garanteeritud. Pärast õhtusööki mindi
baari. Ma olin joomiseks liiga väsinud, aga teised lasid odaval Tansaania õllel
voolata. Veel oli seal kohalik ginni maitseline alkohoolne jook (35%) mis
kõigile kangesti meeldis. Ma olin veidi aega seal ja kohe tekkis mul kohalik
sõber ka. Ma olin ilmselt esimene, kes magama läks.
21 juuni
Hommikusöök oli 7.30, pärast mida olid
meil mõned loengud. Lõunaks läksime Moshi’sse sööma. Saime ka raha vahetada.
Vahetasin 100 dollarit ja kora pealt oli mul terve patakas raha. Tansaania
šilling on üsna odav. Kõige suurem rahatäht on 10 000 šillingit ja väikseim 100
šillingit mündi kujul. Raha vahetatud, läksime ühte suveniiri poodi, kus olid
kindlad hinnad ja ainult üks müüa, kes lasi rahulikult ringi vaadata ja ei
püüdnud sulle kaupa igal sammul pähe määrida. Ma läksin loomulikult hoogu ja
lõpuks oli mu arve vist 60 000 šillingit. Ärge küsige kui palju see eurodes on,
mul pole õrna aimugi. Kuid kui sul on tahtmine kaubelda, siis selleks on
piisavalt võimalusi. Igal pool kus me peatusime on suure veokiga, oli meil
momentaalselt parv tänavakaupmehi ümber, kes püüdsid müüa kaupa käekettidest
mütside ja püksteni välja. Nad olid üsna pealetükkivad ja tüütud ning ma
vältisin hoolega igasugust silmsidet nendega. Kui keegi tuli mulle oma “väga
odavaid ja ise maalitud” pilte näitama siis ma kiitsin, et väga kenad, aga ma
osta ei soovi ja kõndisin edasi. See muidugi ei tähendanud, et nad veel teist,
kolmandat ja neljandat korda neid sulle müüa ei püüdnud. CAWM’I tagasi jõudes
oli meil veel paar loengut ning õhtusöök. Muidugi mindi baari ka. Pidu võttis
päris korralikud tuurid. Minu kohalik sõber Sammy muutus aga üha sõbralikumaks
ning nõudis, et ta tahab mulle joogi osta. Õnneks paar inimest nägid minu
meeleheitlikku pilku ja mu kursusekaaslane Nathan päästis mu. Mingi hetk oli
nii, et Sammy hoidis mul õlgade ümbert kinni ja rääkis kui “cool” ma olen kui
samal ajal Nathan mind kättpidi vabaks sikutas. Päris kõhe oli, sest õppejõud
olid meid hoiatanud, et me ei annaks oma kontaktandmeid kohalikele õpilastele
ega läheks nendega “jalutama” ning, et me ei kõnniks pimedas üksi ringi, eriti
tüdrukud. Igatahes lõppes kõik hästi. Ma olin jälle üks esimesi magama
minejaid, kuid järgmisel hommikul kuulsin, et mõned tugevamad pidasid ikka
korraliku peo maha.
22 juuni
Hommikusöök ja pärast seda, laadisime
kõik kotid ühe auto peale ja ronisime ise meie uue liikumisvahendi, truck’I,
peale. Suund oli Arusha rahvusparki. Terve tee sinna sadas, aga kohale jõudes
oli ilm selgeks läinud ja päike paistis. Panime telgid üles ja sõime lõunat.
Siis läksime safarile parki. Kuna see oli esimene park, kus käisime olid sebrad
ja kaelkirjakud suur vaatamisväärsus. Üldiselt polnud mul mahti mud tehagi kui
ainult imetleda kui ilus kõik oli. Arusha rahvuspark on üsna metsane väiksemate
ja suuremate niidu aladega. Loodus oli lopsakas ja tohutult ilus. Käisime ka
järve ääres ja nägime jõehobu. Tagasi jõudes oli õhtusöök ja lõkke ümber
istumine. Meile tuli pargi ökoloogiast rääkima kohalik tegelane pargist, Maria,
aga kahjuks pidime kõik tema loengus pettuma, sest see oli üsna mõttetu ja
tundus rohkem nagu reklaam. Enne ööd hakkas sadama, aga pakkisin ennast sisse
ja öösel külm ei olnud.
23. juuni
Hommikul ärgates sadas endiselt vihma,
mitte padukat, aga siiski arvestatvat vihma. Sõime hommikust ja läksime
väiksele ringsõidule. Käisime vaatamas ühte kraatrit, aga kuna nii udune oli,
et me ei näinud mudagi. Siis läksime vaatama koske. Pärast seda läksime tagasi
laagrisse, sõime lõunat, pakkisime laagri kokku ja võtsime suuna Kwakachinga
poole. Huvitav oli näha kui kiiresti loodus muutub. Kui Arusha RP oli lopsakas
ja roheline, siis Kwakachinga asus savannis, kus oli kuivanud rohi ja üksikud
akaatsiad. Kwakachinga on laagipaik, mis on CAWM’I omanduses ning kahe rahvuspargi
lähedal, seega ideaalne paik, kus peatuda mõned päevad. Kohale jõudes oli küll
pilves, aga palju, palju soojem. Viskasime vatid seljast ja hakkasime jälle
kord telke kokku panema. Nüüd oli lõpuks võimalus oma märjad asjad kuivama
panna. Koht ise oli kena, aga mugavustega väga ei hiilanud. WC oli küll eraldi
majakeses, aga koosnes august põrandas. Dušš oli ämber ja vesi. Aga ausalt
öeldes harjus sellega üsna ruttu ära. Pärast õhtusööki oli tavaline lõkke ümber
istumine. Käisime Ben’iga veel samas laagri platsi ümber bushbaby’sid otsimas,
aga leidsime hoopis akaatsia roti.
24. juuni
Jäime terveks päevaks laagrisse. Meid
jagati kahte rühma ning saime tega väikse projekti. Mina, Luke, Ben, Emma,
Ricky, Iggy, Dec, Dench ja Em tegime Lesley juhendamisel liblikate projekti.
Teisisõnu jooksime liblikavõrkudega mööda laagrit ja selle mbrus ringi ning
püüdsime liblikaid ja määrasime neid. Ühtekokku kogusime 32 erinvast liigist
liblikaid. Ilm oli päikseline ja soe, vähemalt 25 kraadi ja rohkem. Õhtul oli
jälle tavaline lõke ja istumine. Üldiselt olid teised rohkem varmad õlut ja
Konyagi’t, kohalikku kangemat (35%) alkohoolset jooki, mis maitseb natuke nagu
gin, jooma. Mul polnud nagu väga isu ja ma olin alati esimene, kes magama läks.
Aga ma olen ju alati see mõistlik olnud meie kambas.
25. juuni
Kell 8 sõitsime Tarangire rahvus parki.
Tarangire asub savannis ja on uskumatult ilus, nagu telekas, ainult et päriselt
on veel ilusam. Safari – sõitsime mitu tundi ringi. Nägime peale kõigi muude
loomade veel elevante, kellesse ma täiesti armusin ja lõvisid. Sõime kaasa
pakitud lõunat. Pean tunnistama, et kui muidu oli söök väga maitsev, siis meie
kaasa pakitud lõunad olid natuke nirud. Tavaliselt oli seal mingi kana tükk ja
siis palju erinevat sorti saia laadseid asju, mis tavaliselt olid üsna kuivad.
Igatahes, pärast lõunat sõitsime uuesti välja, et loomade loendust teha. Aga
kuna kell oli 2-3 pärastlõunal, mis on päeva kõige kuumem aeg, siis me ei
näinudki väga palju loomi. Oleks tahtnud seda varem teha kui loomi oli kõikjal
ja grupid suured. Kella 4 ajal läksime ühte uhkesse hotelli, kus saime
basseinis ja duši all käia. See vaade, mis hotelli terrassilt avanes, oli
täiesti uskumatult ilus. Vaade savannile ja väiksele jõele ning loomad nagu
elevandid ja kaelkirjakud olid nagu peo peal. Ostsime endale kokteilid ja
istusime ning nautisime seda vaadet. Pärast käisime veel bassienis ja pesemas
nig pidimegi juba tagasi hakkama sõitma. Igal pool kehtib reegel, et kõik
peavad kella 6ks pargist väljas olema, sest pärast seda läheb pimedaks ja
pimedas ei tohi pargis olla.
26. juuni
Laagri päev jällegi. Mr. Mushi tegi
meile akaatsiate määramise kursuse ning pärast pidime ise koostama akaatsia
määramise võtme. Käisime laagri juures olevat suurt ahvileivapuu ümbermõõtu
mõõtmas ja tegime grupipildi. Õhtu poole sõitsime Lake Mayara juurde, mitte
rahvuspargi poolele vaid teisele poole. Pool järvest oli kuiv, kuna on “kuiv
aastaaega”. Tunne oli nagu oleks täielikul tühermaal. Kõikjal oli vaid lõhki
kuivanud pinnas ja tühjus. Kuid järves oli tuhandeid flamingosid, silmapiir oli
roosa. Tegime vahvaid grupipilte loojuva päikese taustal.
27. juuni
Sõitsime Lake Manyara rahvusparki.
Naljakas, kuidas see erines Tarangire’st, kuigi nad on suhteliselt lähedal
teineteisele ning mõlemad on savannid. Manyara oli palju mägisem ning
rohelisem. Kui neid kahte võrrelda, siis meeldis Tarangire mulle rohkem oma
ahvileivapuude ja piltilusa savanniga. Lake Manyara oli teistmoodi ja samuti
väga ilus, kuid miski pärast ei jätnud see mulle nii kustumatut muljet. Pinnas
oli üsna liivane ning seetõttu oli kogu sõit suhteliselt tolmune. Nägime
jõehobusid ja kolme elevanti, kes olid meist vaid mõned meetrid eemal. Kuumus
ja päike väsitasid tohutult kahjuks ning lõpuks lihtsalt ei jõudnud enam püsti
seista. Õhtul tegin kõigile oma poistele kaela massaži ja Ben tegi mulle ka,
nii hea oli, sest selleks hetkeks oli kõik juba üsna kange õhukese mati peal
magamisest.
28. juuni
Sõitsime Ngorongoro kraatri juurde. Tee
peal üritasid kõik magada. Vahepeal oli päris naljakas, kuidas me hunnikus
üksteise otsas tukkusime. Kuna Ngorongoro asub üsna kõrgel siis oli seal ka
üsna külm. Päeva aeg kui päike paistis polnud hullu, ainult tuul oli jahe. All
kraatris oli veidi soojem kuid mitte just palav. Kohale jõudes oli jälle asjade
lahti pakkimine. Pärast tegime väikse tiiru all kraatris. Tagasi laagrisse
sõites oli meil elevant tee peal ees, aga ta kargas ruttu põõsasse. Õhtul läks
päris külmaks, otsisin enda kindad välja ja tõmbasin Masai teki ümber. Pärast
sööki läksime kohalikku “baari”, aga see ei vastanud mu ootustele. Seal polnud
isegi oluliselt soojem kui väljas, aga seljatoega diivan oli. Muidu oli täitsa
lõbus ja õnneks ei olnud me seal kaua. Öösel polnudki külm, ma olin muidugi
üsna korralikult sisse ka pakitud. Ning seekord võtsin endale kolledži poolt
antud paksu madratsi, mis oli nii palju mugavam ja soojem.
29. juuni
Veetsime terve päeva all kraatris. Kuna
on kuiv hooaeg, siis oli seal tohutult tolmune. Tegelikult näeb kogu kraater
natuke ebareaalne välja, selline tunne jääb nagu oleks see kõik lihtsalt
külastajatele vaatamiseks tehtud. Raske on uskuda, et kõik need loomad elavadki
päriselt seal ja ei ole lihtsalt sinna toodud. Hommiku poole tegime lihtsalt
safari ja pärastlõunal tegime jälle loomade loendust. Meil õnnestus
ninasarvikut väga lähedalt näha. Sellega sai üldse nalja. Kuna meie sõiduvahend
paistis oma veidi teistsuguse väljanägemisega hästi silma, siis vahepeal oli
tunne, et meie oleme suurem meelelahutus turistidele kui loomad, meist tehti
umbes sama palju pilte kui sebradest. Me nägime väikest lõvi praidi, kes
parasjagu oma saaki sõid. Kõik turistid, kes koos meiega vaatepilti uudistasid
itsitasid meie üle ja tegid pilte. Siis aga ilmus ranger’I auto välja ja viipas
meid kaasa ning me keerasime tee pealt kõrvale (mis muidu on rangelt keelatud)
ja sõitsime otse ninasarviku kõrvale. Kõik turistid, kes enne meie üle naersid
olid nüüd üsna pikkade nägudega. Hommikul selgus ka, et laagri teises otsas
olevas pesemis ruumides on soe vesi. Seega kasutasin võimalust ja käisin
(esimest korda pärast kolledžist lahkumist) sooja duši all. See tundus nagu
tõeline luksus. Õhtul läksid teised jälle baari, aga ma otsustasin telki jääda
ning oma märkmeid kirjutada (me pidime pidama logiraamatut ja kirjutama iga
rahvuspargi kohta, kus me käisime) ja natuke omaette olla. Kuna selleks hetkeks
olime juba 1.5 nädalat pidevalt pead-jalad koos olnud siis vahepeal hakkas ikka
väike väsimus tekkima. Kuid tegelikult polnud asi üldse nii hull kui ma kartsin
ja nalja sai pidevalt ning kõik olid enam-vähem toredad.
30. juuni
Sõitsime Serengeti rahvusparki.
Peatusime seal ühel laagriplatsil. Kohale jõudes oli mõnusalt kuum, 30 kraadi
ma arvan. Panime telgid üles ja pesime natuke pesu. See oli kindlasti kõige
korralikum laager senimaani. Seal oli spetsiaalne pesu pesemise koht nind veega
wc-d ja dušid, mis olid küll külma veega, aga kuna seal oli nii soe nagunii
siis see polnudki väga suur probleem. Õhtu poole läksime veel ringi sõitma.
Alguses ei olnud keegi väga vaimustunud sellest, sest kõik olid natuke väsinud
ja oleks parema meelega lihtsalt olnud. Kuid lõpuks jäid kõik väga rahule, sest
me nägime leopardi väga lähedalt. Ta pikutas parasjagu puu oksal, teest ainult
mõned meetrid eemal.
1 juuli
Läksime kell 6 hommikul safarile. Minnes
oli alles pime, aga kohe hakkas valgeks minema ning natuke enne 7t tõusis
päike. See hommiku valgus ja päikesetõus savannis olid tohutult ilusad. Me ei
näinud küll ühtegi uut looma, kuid see varajane ärkamine oli igati väärt. Kella
poole 9 ajal jõudsime tagasi laagrisse ja sõime hommikust. Esialgse plaani
järgi pidime pärast sööki uuesti välja sõitma, kuid mingite segaduset tõttu
lükkus see pärastlõunasse, seega oli meil vaba hommikupoolik. Päevitasime ning
kirjutasime oma field logbook. Pärast lõunat läksime kõigepealt Visitor
Center’iss, kus meil oli loeng Serengeti turismist, pärast seda läksime
Research Institute’i kus meil oli loeng saksa teadlaselt hüäänide kohta ja USA
doktorandilt gepardite kohta. Mõlemad projektid toimuvad Serengetis ja olid
väga huvitavad. Viimasena oli loeng üldiselt Serengeti kohta, mis oli üsna
mõttetu.
2 juuli
Sõitsime 8 ajal välja. Esialgse plaani
järgi pidime minema gnuude migratsiooni vaatama, aga kuna nad olid selleks
hetkeks juba suuremas osas üle piiri Keeniasse liikunud, siis läksime hoopis
krokodille vaatama. Tee peal nägime küll migreeruvaid gnuusid, kuid see oli
üsna väiksemõõtmeline ning lõpuks nägime ainult ühte krokodilli, mis oli kerge
pettumus. Küll aga saime üle rippsilla kõndida. Selleks hetkeks oli ausalt
öelda see lihtsalt ringi sõitmine juba ennast ammendanud ning hakkas natuke ära
tüütama. Nii lahe kui see ka pole, et sa näed sebrasid, elevante ja
kaelkirjakuid vabalt ringi uitamas, kui sa seda 2 nädalat järjest vaadanud
oled, siis see kaotab natuke oma võlust. Sa lihtsalt harjud sellega ära. Meie
viimasel ööl Serengeti soli aga Emmal jube õudusunenägu. Ma ärkasin üles selle
peale, et ta karjus hüsteeriliselt appi. Õnneks ärkas ta ruttu ja ma sain teda
natuke rahustada ja ta jäi üsna ruttu uuesti magama. Serengeti solid hüäänid
meie iga öised külalised. Nad uitasid vabalt mööda laagrit ringi ja tirisid
meie prügikasti peaaegu minema. Saime vähemalt 6 neist oma
varitsuskaameratesse.
3 juuli
Startisime kella 8 ajal ning võtsime
suuna tagasi CAWM’I poole Mwekas. 12 tunnine reis meie truck’is oli kohutavalt
väsitav. Sellest tingituna tekkis ka koduigatsus kui mõtlesin, et kõik teised
lähevad kohe koju, aga mina olen veel 6 nädalat Keenias. Siis oli küll tunne,
et tahaks hoopis koju. Kella 9 paiku õhtul jõudsime lõpuks CAWM’i, meie truck
oli mitu korda katki minemise äärel ja kõik hoidsid pöidlaid, et me enne kohale
jõuaksime kui see päris üles ütleb. Sõime ja viisime oma kotid tubadesse. Mul
oli sama tuba, mis eelmine kord ehk siis pime ja mitte funktioneeriva
vannitoaga. Kui ma sellest mingile onule, kes pidavat selliste asjade eest
hoolitsema, rääkisin, ütles ta mulle et “ma hommikul vaatan”. No siis viskas
küll üle. Läksin ja olin natuke aega oma poiste juures ja läksin magama.
Selleks hetkeks oli mul ka kerge külmetus, seega enesetunne polnud just kiita.
4 juuli
Hommikul selgus, et terves meie blokis
pole ei elektrit ega vett. Ma olin kahe nädala jooksul ühe korra sooja duši all
käinud, tegi ikka kurjaks küll. Õnneks olid poisid teises majas ning neil oli
nii elekter kui soe vesi, seega kasutasin nende vannituba. Pärast hommikusööki
pakkisime oma asjad ja sõitsime Mwekasse, kus käisime poes, et näksimist tee
peale osta. Kuna Ben (ja magistrant Fay) jäid Tansaaniasse, siis olid esimesed
kallistused ja head aegad. Leppisime Ben’iga kokku, et tagasi lennates hakkame
tähistama. Järjekordne 12 tunnine reis Nairobisse. Seekord olime bussis ja
teekond oli natuke mugavam õnneks. Piiri ületamine võttis jälle tohutult aega.
Sa pead täitma ära dokumendi, mis lubab sul Tansaaniast lahkuda ja siis täitma
ära dokumendi, kis lubab sul Keeniasse siseneda ning mina pidin veel visa vormi
täitma. See kõik oli köki-möki. Mis kõige rohkem aega võttis oli järjekorras
seismine. Kui me siis lõpuks lennujaama jõudsime, saatsime teised ära. Jälle
kallistised ja head aegad. Natuke kurb oli. Mina, Vicky (magistrant), Martin ja
Ed (lektorid) jäime lennujaama, kust Rosie (doktorant) ja Brad (lektor) meid ja
Nichola (magistrant) kes saabus samal õhtul peale võtsid. Hotellis ootasid meid
veel Katy ja Tommy (magistrandid).
Sellised olid mu 2 nädalat Tansaanias.
Üldiseid tähelepanekuid:
Asjad ei toimu kunagi siis kui nad
toimuma peaksid. Kui kohtumine peab olema kell 12 siis on täiesti okei kui see
tegelikult kell 2 aset leiab.
Taevas on siin väga ilus ja suur ning
väike vanker on umbes 3 korda suuremad kui meil kodus. Kuu ei tõuse taevasse
nagu meil, vaid ilmub keset taevast ning vajub 3-4 tunniga silmapiiri taha.
Neile meeldivad kohutavalt lamavad
politseinikud. Neid on suuri ja väikeseid ja vahest on 2-3-4 väikest järjest.
Ja neid on iga natukese aja tagant. Ausalt, siin on palju lamavaid
politseinikuid.
No comments:
Post a Comment