Ahoi

Praegu on natuke vabam hetk ja kasutan võimalust, et endast märku anda. Esmaspäevast reedeni oli tihe töö, käisime iga päev hommikust (8-9) kuni kella 5- 5.30ni väljas. Teate see on päris väsitav, sest kohati peame läbima sellist võsa, et endast meeter ettepoole ei näe ja siis natukese aja pärast tuleb mäest üles ronida ning selle kõige vahepeal peab kakat ka otsima. Peale selle tuleb veel seljakotti kõigi vahendite ning söögi ja joogiga kaasas kanda. See on raske töö.

Kogu minu varustus, mida ma endaga kaasas pean kandma

Mina ilusa suure hunniku forest hog'i kakaga

Eile läksid Katy ja Nikki ära oma ninasarviku projekti tegema lõpuks. Nüüd oleme neljakesi. Vahelduseks on väga mõnus, sest siiamaani oleme pidevalt 7-8-9 kesi olnud. Palju vaiksem on ja nüüd saab vahepeal endale nurga leida ja veidi omaette ka olla.

Meie maja. Meie korter on kolmandal korrusel paremat kätt

Eile (laupäeval) saime ainult kella 12ni väljas olla, sest Katy ja Nikki läksid meie autoga ära. Seega täna (pühapäeval) on meil vaba päev, sest transport puudub ning ka rangerid ei saanud täna töödata kuna keegi polnud neile öeldnud, et me tahame pühapäeviti ka väljas käia ning neil olid juba plaanid tehtud. Homsest saame endale uue auto, aga kuna see kuulub Kenyan Wildlife Service’le (KWS) siis ei tohi Rosie sellega sõita ja meile andtakse autojuht. See aga tähendab, et meil on veel vähem kontrolli ajastamise üle (see “Keenia aeg” on ju nii nagu ta on). Aga loodame, et kõik läheb ilusti ja meil ei teki suuri probleeme. Homsest alustame 10 päevast töö tsüklit. Nüüdsest lähebki nii, et 10 päeva tööl ja üks päev vaba, sest aega ei olegi enam nii palju jäänud, aga tööd on veel kõvasti vaja teha.

Laupäeva hommikul nägime leopardit. Lamas teine rahulikult kohe tee kõrval ja ei lasknud ennast meie kohalolu sugugi segada

Üldiselt: siin on tore ja ilus, aga alles nüüd saan ma aru kui palju loevad siin tutvused ja kui palju peab siin kõige eest maksma ja kui palju peab siin millegi saavutamiseks inimestega kohtuma, kohvi jooma ja kõvasti naeratama. Selleks, et me saaksime rahulikult oma tööd teha, peame maksma absoluutselt kõigile inimestele, kes kas või kaudselt meiega seotud on. Ja neid inimesi, kes arvavad ennast seotud olema, on palju. See on muidugi kõik “must raha” ülikool ei tea, et me seda tegema peame ning just “peame”, sest vastasel juhul võidakse meile hommikul öelda, et sorry, aga meil pole teile täna rangereid anda ja me ei saa välja minna. Või kaovad meie varitsuskaamerad ära. Ühesõnaga, võimalusi meie kõigi projektid pekki keerata on mitmeid ning nende vältimiseks peame me maksma.

Vahepeal on üldse tunne, et siin peab oma eesmärkide saavutamiseks kaks korda rohkem võitlema, sest kõik näevad sinus mingit väikest lisahüve, olgu selleks siis tasuta transport või raha või midagi kolmandat. Ma vahepeal mõtlen, et kui mina peaksin seda siin korraldama, siis ma läheksin vist hulluks. Õnneks on üks meie lektoritest siin kandis juba 13 aastat tegutsenud ja see on täiesti hämmastav kuidas ta on võimeline asju korda ajama.

Aga tegelikult pole asjad nii tumedates toonides kui nüüd mulje võis jääda. Tegelikult mulle väga meeldib praegu. See, mida ma praegu teen on ju mu unistus. See on raske ja igal õhtul koju jõudes oleme kõik täiesti läbi omadega, aga sa vähemalt tunned, et oled oma energia kulutanud millegi peale, mis loeb. Ning kui ma ükskord lõpptulemust paberile trükituna näen, siis olen kindel, et see rahuldus tunne on seda kõike väärt.  

Kirkele veel üks elevandi pilt

Minu forest hog

Leia puldilt ranger

Puu- ja juurviljad on siin tohutult odavad ja head. Meie korterile väga lähedal on väike turu tänav, kus meil on juba oma väike pood, kus me käime kõike head ja paremat värsket ostmas. Üks suur mango nt maksab 20 kohalikku shillingit, mis on umbes 10 euro senti.

Inimestest: meid on 4 – mina, Vicky, Tommy ja Rosie. Rosie on doktorant, kes teeb siin  oma projekti ja samal ajal hoiab meil silma peal ja hoiab kõike käigus ning tegeleb kõige selle “asja ajamisega”. Vicky on magistrant ja väga tore ning lõbus neiu. Tommy on samuti magistrant ja muidu väga tore poiss, aga talle meeldib kohutavalt vaielda. Kuna me 3 töötame kogu aeg koos, siis mina ja Vicky peame Tommy’ga tuliseid vaidluseid maha. Vicky juba naerab, et me oleme nagu vana abielupaar, nii kui transect seisma jääb ja me midagi mõõtma hakkame, siis läheb kaklus lahti: mina hakkan midagi tegema, Tommy ütleb, et ma teen seda valesti, mina ütlen, et ei tee ja nii see vaidlus kulgeb. Üks tõestab enda seisukohta, teine enda oma, sest kui ma tean, et mul on õigus siis nii palju on kul jonni küll, et mitte alla anda. Aga me lepime lõpuks alati ära ja tegelikult saame kõik omavahel väga kenasti läbi ja peale vaidlemise on meil ka väga lõbus.

Kui te nüüd mõnda aega minust ei kuule, siis on see selle pärast, et ma olen iga päev õhtuks nii väsinud, et lihtsalt ei jõua kirjutada siia. Aga hiljemalt 10 päeva pärast jätan ikka mõne rea, et kuidas läinud on. Seniks tsaupakaa