Käes

Kui ma eelmine kolmapäev mainisin, et külmetus hakkas tulema, siis nüüdseks hakkab see õnneks juba minema. Aga tema kohaloleks oli seekord äärmiselt ebameeldiv.

Aga kõigest järjekorras. Kuna neljapäeval oli juba halvem enesetunne, siis otsustasin trenni mitte minna. Tagantjärgi võin öelda, et see oli õige otsus. Reedel oli jälle kiire ja pikk päev. Mulle tundub, et reeded ongi mu kõige kiiremad ja pikemad päevad nädalas. Kaheteistkümnest neljani olid loengud, pärast mida läksin otse rongi peale ja Sheffieldi. Seal võttis James mind peale ja sõitsime hotelli. Laura (Jamesi õde) ja tema sõbranna korraldasid üksteisele topelt pimekohtingu. Päris pimekohtingu alla ma seda siiski ei liigitaks, sest peale oma kaaslaste kutsusid nad veel terve hunniku lihtsalt sõpru-tuttavaid. Meie kaasa arvatud. Õhtusöök toimus hotellis ja James arvas, et siis võiks ju kohe sinna ööbima ka jääda. Kohtingust nii palju, et poisid üritasid, aga tüdrukud olid piprad. Muidu oli täitsa lõbus õhtu. Kahjuks ei saanud hommikul väga kaua magada, sest pidi sööma minema. Pärast hommikusööki sai veel tunnikese leiba luusse lasta. Pärast läksime veel natukeseks Jamesi juurde. Kuna ta ostis endale uue õhupüssi, siis sain nüüd esimest korda seda proovida. Ja see on tõesti hea! Kaks korda samasse auku lasta pole probleem.

No kas see pole mitte ilus? Nagu snaiperi püss

Kauaks seda lõbu aga polnud, sest varsti pidime Manchesteri tagasi sõitma. Laupäeval oli meil Eesti söögi ja joogi õhtu, mille tarvis ma reede hommikul 2 tundi kartulisalati jälle hakkisin. Pidu ise läks toredasti, süüa oli palju ja maitses hästi. Ma vaatasin, et James sõi kõike nagu vana eestlane juba. Ei ajanud must leib silmi suureks ega heeringas nina kirtsutama. Heeringas talle tegelikult hoopis väga maitseb. Meil oli 4 täitsa uut inimest ka. Kõik tunduvad muhedad sellid olema. Kui kell keskööle lahenema hakkas läksid osad linna edasi pidutsema, nagu ikka kombeks. Meie seekord ei läinud, sest olime mõlemad läbi nagu Läti raha. Pesime nõud ära ja korjasime suurema pardaki kokku ning kobisime magama. Pühapäeval õnneks kella peale ärkama ei pidanud. Veidi hiljem tuli Matt, kes koos meiega Manchesteri omi asju ajama tuli, ka tagasi meile ja tegin hommikuks pannkooke. Okei, tegelikult oli see rohkem nagu lõuna. Pärast olime veel niisama natuke ja siis hakkasin poisid jälle tagasi Sheffieldi sõitma. Mina koristasin köögi ära ja panin ennast jalgpalliks valmis. Meie ergutuskoor ei olnud väga suur, aga lipp oli laual ja pöidlad pihus. Mida õhtu poole aeg läks seda nirumaks läks ka minu enesetunne. 

Esmaspäeva hommikul ärgates oli enesetunne juba lihtsalt öeldes sitt. Üritasin küll hommikul veel kangekaelselt õppida, aga kella 12ks oli selge, et kuskil mujal kui voodis ma olla ei suuda, sest kogu keha valutas ning peavalu oli nii hull, et iga liigutus tegi haiget. Palavik hakkas ka vaikselt ronima ja õhtuks jõudis juba 39 ligi. Ma pole nii haige olnud pärast oma esimest sügist Inglismaal. Teisipäeval oli palavik juba madalam ja päris ära suremise tunnet enam polnud, kuid midagi head ka veel polnud. Kolmapäeval oli juba inimese tunne. Palavik oli kadunud ja pea pööramine ei pannud valust oigama. Sain juba natuke õppida ja ringi liikuda. Tänaseks on veel köha ja nohu jäänud. Käisin juba koolis ka, aga koledasti väsitas ära. 

Homme on jälle pikk päev ees. Loengud ning pärast neid otse Sheffieldi, et oma haiget poisiraasu vaatama minna. Jamesil oli esmaspäeval seljaoperatsioon. Ta on juba kodus kuid peab enamasti lamama ja suurt midagi teha ei tohi. Lähen teda siis lohutama ja lõbustama. 

See haigus tuli väga ebasobival ajal, sest mul oli just plaanis see nädal korralikult õppima hakata ja pikad päevad teha, aga võta näpust. Seega olen nüüd natuke graafikust maas. Eks siis tuleb järgmisel nädalal üritada see kaotatud aeg tasa teha. Aga lähen nüüd teen veel jalavanni.

Olge teie terved ja ma kuulsin, et nädalavehtusel pidi juba lörtsi tulema kui hästi läheb. Juhhei!