Sain nüüd natuke mahti jälle mõned read kirja panna. Vaatasin järgi, et viimasest postitusest on peaaegu 2 nädalat juba möödas. Ma ausalt ei tea, kuhu, kuidas ja miks see aeg kaob, aga ta lihtsalt paneb gaasi põhja ja kihutab edasi.
Kui nüüd päris aus olla, siis ega midagi väga märkimisväärset pole juhtunud. Terve eelmise nädala veetsin lugedes ja esseed kirjutades. Täna saatsin õppejõule üle vaatamiseks, siis saab veel vajalikke parandusi teha enne kui lõplik tähtaeg on. Nüüd saan lõpuks oma projektiga ka tegelema hakata. Siiani pole ma veel praktiliselt midagi teha jõudnud, olen käinud oma juhendajaga kohtumas ja tean, mida ma tegema peaksin, aga pole lihtsalt aega olnud. Nüüd haaran kohe härjal sarvist, täna hakkasin juba pihta.
Minu nädalad näevad praegu välja sellised, et esmaspäeviti õpin kodus. Teisipäeval lähen 10ks raamatukogusse ja lahkun sealt törts enne kella 5te, et minna trenni. Kuna ma olen see aasta kickboxi klubi asepresident, siis kaasnevad sellega ka mõningased kohustused, seega tuleb trennis pool kuni tund varem kohal olla. Kella 8 paiku jõuan koju. Kolmapäeviti õpin jälle kodus. Kui mul on aega, siis käin pärastlõunal ronimas. Neljapäeviti sätin ennast jälle kella 10ks raamatukokku. Kella 2-4ni on loeng, pärast mida saab veel 2 tundi õppida ja kella 6 ajal lahkun, et jällegi trenni minna. Koju jõuan kella 9 ajal. Reedeti lähen kella 12ks loengusse, pärast mida on kell 2 veel üks loeng ning siis lähen kohe rongi peale, et Sheffieldi sõita. Vähemalt nii kaua kuni James piisavalt terve on, et ta jälle autoga sõita saab. Siis saab tema vahepeal Manchesteri ka tulla. Mul pole tegelikult seal käimise vastu midagi, aga mõni reede õhtu tahaks koju tulla ja jalad seinale visata. Kuigi hetkel kulgevad meie nädalavahetused suuremas osas nagunii lamaskledes ja filme vaadates. See nädalavahetus üritasime tuvisid lasta, aga meie plaanis oli üks väike viga - me ei näinud mitte ainsatki tuvi! Pühapäeva õhtuti tulen jälle Manchesteri tagasi.
Nüüdseks olen juba selle koormusega harjunud. Alguses olin küll natuke segaduses, et kuidas mul nii palju õppida on?!?! Aga nii ongi. Esimesel aastal pole sul peaaegu midagi teha peale loengute. Teisel aastal on juba üht-teis nokitseda ja kolmandal aastal valatakse sind juba esimesl nädalal tähtaegadega üle ja lehvitatakse naeratades järgi kui sa raamatukogu poole taarud. Mul on iga kuu üks tähtaeg, pluss pean nende tähtaegadega paralleelselt tegelema oma projektiga. Esimene tõsisem hingetõmbe hetk tulebki veebruari teises pooles, pärast projekti ära andmist.
Seega kui ma vahepeal ära kaon, siis te teate, et ma olen ennast kool-trenn-kodu rattasse unustanud. Aga ma üritan ikka aeg-ajalt endast märku anda.
Teisel teemal rääkides, ma jubedalt igatsen juba mõnusat külma ilma. Sellist, mis ninast näpistab ja hingeõhu aurama paneb. Ma olin nii kade kui eelmine nädal Eestis juba krõbedad külmakraadid olid. Meil on endiselt temperatuur 10 kraadi ringis ning täna hommikul ärgates olin väga üllatunud, et päike paistis. Õhtuks sadas muidugi juba vihma.
Tervis on selline nii ja naa. Kinnine nina ja köha on väga visalt endiselt minuga ja keelduvad lahkumast. Mul isiklikult hakkab juba villand saama.
Praegu aga lõpetan ja soovin teile head ööd
No comments:
Post a Comment