No mul viimasel ajal ikka ei vea kohe üldse. Alustame sellega, et neljapäeva hommikul ärkasin ma palaviku ja tundega, et ma olen rongi alla jäänud. Päeva jooksul tõusis palavik vahepeal 38,7 kraadini. Hakkasin antibiootikume võtma ja võtsin patsetamooli ja ravisin ja magasin. Täna ärkasin päris normaalse enesetundega ja täitsa tore oli. Pärast hommikusööki pesin nõusid ja nägin aknast, et prügiauto tuleb. Mõtlesin, et lähen viin ruttu meie prügikastid ka täna äärde. Jooksin siis ruutu alla ja keerasin ukse lukust lahti ja jõudsin täpselt õigeks ajaks prügikasti välja tõsta. Ja kui ma siis tuppa hakkasin minema ei saanudki ma enam sisse. Meie uks läheb alati väljast poolt lukku, nii et väljast tulles peab alati võtit kasutama. Aga ma üldse ei mõelnud sellele kui ma välja jooksin, sest tavaliselt jätan ukse lahti kui ma ainult korraks välja lähen. Igatahes olin teksade, pluusi ja sussidega ukse taga. Võib öelda, et ma ei olnud just ülevas meeleolus. Läksin siis naabrite ukse taha, sest midagi paremat ei tulnud hetkel pähe. Kaks väga toredat ja sõbralikku tüdrukut elavad meie kõrval. Nad püüdsid mind igati aidata, aga tulemust väga ei olnud. Püüdsime minu majakaaslastega kontakti saada, aga kuna mul ei olnud telefoni ja ma ei tea nende numbreid peast siis ei viinud see ka kuhugi.
Mul hakkas juba paanika tekkima, sest pidin kell 11 Ricky ja Dale'iga kooli juures kokku saama, et meie rühmatöö üle vaadata ja kell 12 pidime seda esitama. PAANIKA, sest kell oli juba pool 11. Siis nad andsid mulle jalanõud ja jope ja raha bussipileti jaoks. Läksin siis linna ja sain poistega kokku. Ma olin üsna endast väljas, aga nad olid nii toredad ja lohutasid mind, nii et enesetunne läks natuke paremaks. Oma rühmatöö saime ka kenasti esitatud, ma jäin täitsa rahule meie sellega. Tagasiside õppejõult oli ka hea. Pärast võttis Ricky mu oma hoole alla, sest mul polnud ju kuhugi minna. Selleks ajaks olin Trishiga kontakti saanud ja selgus, et ta lõpetab kuskil 5 ajal alles. Seega olin umbes kella 4-ni Ricky juures, ja siis jalutasin koju. Kuna mul oli natuke aega mõelda, kuidas seda olukorda lahendada, sest lihtsalt teisest võtmest poleks palju kasu olnud. Kuna minu võti oli seespool ikkagi ees. Siis võtsin tee peal pargist puuoksa kaasa. Koju jõudes pistsin käe sellest kirja august (teate küll, nagu Inglismaal need augud ukse sees, kust post sisse lükatakse) sisse koos selle oksaga ja õngitsesin võtme selle otsa. Ja kujutate ette, mul õnnestus võti kätte saada ja uks lahti teha!!!
Hiljem mõtlein, et oleks võinud seda ju juba hommikul teha, aga siis olin ma selleks liiga ähmi täis.
Aga mis ei tapa pidavat tugevamaks tegema. Seega peab vist lihtsalt oma veast õppima. Ja hea mõte oleks edaspidiseks üks varuvõti kuhugi sisse seada.
Seikluseid kui palju, vähemalt ei ole igav!
No comments:
Post a Comment