See tähendab, et kool on selleks korraks jälle läbi. Ausalt öeldes oli kohe natuke kummaline tunne, et ei peagi nagu mitte midagi tegema enam. Nüüd tuleb veel natuke ostlemas käia, oma tuba kokku pakkida, viimast korda kursusekaaslastega peol käia ja siis lõpuks koju tulla. Enne on meil veel laupäeval Bradfordis Eesti majas kevadine grillipidu ja Eurovisiooni vatamine. Kuna Eesti sai finaali siis on ju igati põhjust pöialt hoida ja kaasa elada. Ja nagu mind juba selle kohutsusega kord õnnistatud on, pean ma ka seekord kartulisalatit tegema. Aga ega mul selle vastu midagi pole ka tegelikult, ongi millega oma vaba aega sisustada.
Praegu on selline tuim tunne. Emotsioonid kõiguvad üles-alla ja vahepeal ei saa ise ka aru, mis täpselt toimub. See on jube tüütu, tahaks juba natuke stabiilsemale pinnale saada. Varsti on kodu ja omad inimesed. Küll siis jälle paika loksub.
No comments:
Post a Comment