Kas teate sellist tunnet kui selg istumisest valutab, sa oled teinud 6 tundi Ecology and Environment-i aasta lõpu kokkuvõtvat testi, sul on tohutu tüdimus sellest ühika toast, sa ei viitsi teha absoluutselt mitte midagi ja kui ma ütlen mitte midagi siis ma mõtlen MITTE midagi, kuidas sa ei ei taha mõelda mitte millegi peale? Ainus asi, mida sa mõtled on see, et kui vaid saaks ennast kuidagi koju teleportida, ühe silmapilguga, sõrmenipsuga, võlusõnaga, millega iganes.

Mul on jube väsimus ja kõige halvem on see, et sellest väsimusest ei saa magades lahti. See on väsimus kõigest sellest, mis mu ümber on. Kas te olete kunagi lugenud päevi millenigi, mida te väga ootate? Kindlasti olete. Mina loen ka. Igal hommikul tõmban seina pealt ühe roosa märkmepaberi ära ja vaatan, kuidas numbrite rivi natuke lühemaks jäi. Kõlab üsna masendavalt eks.

Ärge muretsege, ega ma nüüd päris musta riietatult terved päevad pimedas toas ei istu ja seina põrnitse. Eks elu veereb ikka edasi ja mina pean ka ikkagi hommikul üles ärkama ja oma igapäevatoimetustega tegelema. Aga vahepeal on lihtsalt tunne, et tahaks appi karjuda. Hoidke siis pöialt, 2 nädalat veel.

Natuke positiivsemal toonil saab lisada, et kuna Kaarlile tulid täna Eestist külalised siis sain mina ka leiba ja kohukesi :). Kõige lihtsam leib ja või on ühed uskumatult head asjad.