Reedel kella 7 paiku startisime minibussi täie rahvaga (12 inimest) + ühe autoga (veel 2 inimest) Lake Districti poole, täpsemalt Cockermout'i linna, kus on Aine kodukoht. Nimelt seekord telkisime ühe meie klubi liikme tagaaias, sest ta elab nii mugavalt just selles piirkonnas ning nii tuli odavam, sest me ei pidanud talle renti maksma. Mugavam oli ka, sest saime kasutada tema wc-d ja kööki.
Igatahes meie jõudsime bussiga tund aega varem kohale kui Leon ja Dave autoga. Kuigi nad hakkasid meist varem sõitma. Seega me alguses istusime lihtsalt Aine köögis, mängisime tema armsa koeraga, sõime tema ema küpsetatud kooki ja ootasime teisi, sest telgid olid nende käes. Ühe telgi oli Aine isa juba püsti pannud. Sõit ise kestis umbes 2.5 tundi. Kui poisid olid ka autoga kohale jõudnud siis pandi telgid püsti. Mina täitsa avalikult viilisin sellest, sest kõigil 14 inimesel poleks nagunii midagi teha olnud. Meil oli seltskonnas 4 tüdrukut ja ülejäänud olid kõik poisid. Telgid said igatahes püsti ja siis ma kolisin Rory, Danny, Chloe ja Balkis'ega koos ühte telki sisse. Pärast istusime veel niisama õues ja rääkisime juttu, aga üsna pea mindi magama.
Kuna mina investeerisin uude ja korralikku magamiskotti, siis möödus öö täitsa mõnusalt. Piisavalt soe oli ja uni maitses magusalt.
 |
| Soe ja pehme magamiskott |
Hommikul ärgati kuskil 9 paiku, pärast mida oli hommikusöök, mis seekord oli raha sees. Tutvustan teile üsna tavalist Inglise hommikusööki: peekonisai - kaks viilu saia ja praetud peekon ketšupiga vahel. Pean tunnistama, et üsna ebatavaline toit minu jaoks, aga no kui peekonisai siis peekonisai. Poole 11 ajal lahkusime, et ronima minna.
Ilm oli selline keskmine, pilves, aga vihma ei sadanud ja kõige külmem ei olnud.
Esimese päeva ronimispaik
Selle kalju peal roniti
Tunnistan kohe ausalt üles, et mina sooritasin ainult ühe kaljuvallutuse. Esimesel päeval läks ainsa top-rope raja üles seadmisele nii palju aega, et rohkem ei jõudnudki ronida eriti. Teisel päeval oli aga ilm kõvasti kehvem, külmem ja vahepeal tibutas vihma. Peale selle olime pool päevast natuke pilve sees, mis tegi kõik niiskeks. Jah ma tean, vabandused-vabandused, aga ma tõesti ei tahtnud ronida külmast kangete kätega. Teisel päeval oli päris mitu inimest, kes ei roninud, sest tõesti tingimused ei olnud parimad.
Meie armas seltsiline Mara, kes on kõige energilisem koer, keda ma näinud olen.
Natuke ilusaid vaateid
Aga tippu sai ka kõndida
Ja teha pilte teistest ronimas
Kuigi selle kalju vallutasin ma ka ise. Ja nagu tavaliselt, ei suutnud need kõige tulihingelisemad ronijad normaalsel ajal lõpetada ning ära tulime sealt kottpimedas. Mis oli üsna kõhe kohati, sest pidime ikka täitsa kalju servas turnima vahepeal, kus oli põhimõtteliselt sirgjooneline kukkumine alla. Aga kõik jõudsid elusate ja tervetena tagasi.
Enne Aine juurde tagasi minekut käisime jällegi üsna tüüpilist Inglise toitu fish and chips'e söömas. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju rafineeritud rasva korraga tarbisin.
Õhtul istusime Aine alutoas (veel üks pluss, saime soojas toas olla) ja olime niisama. Nalja sai kohutavalt palju. Väga lõbus õhtu oli. Ning kui jõudis kätte aeg joomismängude mängimiseks ja nad hakkasin Inglise versiooni Bussijuhist mängima siis ma loomulikult ei saanud neile Eesti versiooni näitamata jätta. Ülejäänud õhtu mängiti igatahes Eesti moodi Bussijuhti :D. Loomulikult ei pääsenud ma ristküsitlusest Eesti teemadel. Jah, nalja oli nabani ja veelgi rohkem. Sellest tingituna saime telkidesse alles 1 paiku, aga meie telgis läks huumor veel tunnikese edasi, kuni ma lõpuks öörahu nõudsin. Kahjuks ei maganud ma teisel ööl eriti hästi. Külm ei olnud, aga iga natukese aja tagant suri külg, millel magasin ära, mille peale ma üles ärkasin. Samuti tekitas fish and chips kerget kõhuvalu.
Hommikul polnud nii värske olemine, mida tunnistasid ka teised. Seekord olin ma targem ja sõin hommikuks kaasa võetud banaani ja kiirputru. Ma arvan, et mu kõht poleks veel ühte rasvast einet üle elanud. Siis pakkisime oma telgid ja muud kodinad kokku, laadisime autode peale ja sättisime jälle ronima.
See kivimürakas pildi keskel oli meie teise päeva ronimise paik. Pilt on tehtud parkla juurest. Seega nõudis sinna jõudmine päris pikka mäest üles rühkimist.
Aga kohale me jõudsime
Pea pilvedes
Nägime kuidas lambaid karjatati
Täitsa tipus
Kuna ilm oli külm, siis väga paljud ei roninud, aga nagu juba mainitud, siis neid tulihingelisi ei peata miski. Kui enamik meist läks enne pimedat alla bussi, sest see rada oli järsk ning päeva jooksul pilve sees olemisest väga libedaks muutunud, siis mõned hullud ei saanud ikka valges oma ronimisi lõpetada ja jäid pimeda peale. Kui nemad ka elusana tagasi jõudsid, hakkasime 6 paiku tagasi sõitma ning 8 ajal jõudsime Manchesteri.
Väga mõnus nädalavahetus oli. Nii hea oli linnast ära saada. Mina jäin tohutult rahule, seltskond oli hea, ilm küll mitte nii perfektne, aga Inglismaa kohta täitsa normaalne, arvestades, et ronimishooaeg on tegelikult juba läbi. Vaated olid ilusad ja õhk värske ning sai mööda mäenõlvu üles-alla turnida. Tagasi jõudes oli väsimus suur ja voodis magada hea, kuid siiski, kvaliteetselt veedetud aeg :)
Teemast kõrvale põigates. Olen väga pettunud, et mu tennistele, mis ma septembris Manchesteri tulles ostsin, on kanna alla juba auk kulunud. 2 kuuga. Kvaliteedi level 1000...
No comments:
Post a Comment