No news is good news?

Ehk midagi väga märkimisväärset pole vist nädala jooksul juhtunud. Olen ikka koolis käinud, kus on tõesti huvitav. Pean rõõmuga tõdema, et hetkel pole ühtegi ainet, mis oleks igav ja kus ei viitsiks käia, kõik loengud on põnevad, isegi statistikaprogrammi kasutama õppimine on huvitav. Trenni teinud, neljapäeval oli väga tore trenn, sest siin maal on halloween suur sündmus, mille puhul suurem enamus inimesi ennast kostümeerib ning erinevat tooni värvidega üle võõpab ja siis välja läheb ning sellest tingituna polnud trennis väga palju rahvast ja siis kohaletulnutel oli väga mõnus trenn. Ronimas käisin ka kolmapäeval, ma püüan areneda.

Reedel käisin Mareti sünnipäeval. Mõnus vaikne eestlastega istumine. Sai muljetatud kohalikest kogemustest ja meenutatud vanu õpetajaid. Aga mul tegi südame soojaks eriti üks asi. Meil on siin üks noormees, Karl, kes on eestlane, kuid elab ja on vist elanud suurema osa oma elust Šveitsis. Aga mis mu südame soojaks teeb on see, et ta Inglismaale õppima tulles siiski eestlased üles otsis ja meie üritustel ja kokkusaamistel käib. Ja kui ma küsisin, "mida sa ütled, kui sult küsitakse, kust sa pärit oled?" siis vastas ta, et "Eestist loomulikult" :). Ning võib päris keeruline olla kui sa olenevalt mõttest, kasutad läbisegi eesti, saksa ja inglise keelt!

Laupäeval olin terve päeva tööl, kella 10st - 7ni. Nad proovisid eile seal mingit uut tellimuste süsteemi kasutada, kus tellimus toksitakse iPodi sisse, mis saadab selle Interneti teel kööki. Aga nagu ikka, ei tööta sellised süsteemid kunagi, kuigi mõte võib hea olla. Ja pärast umbes 20 minutit läkski seal midagi natuke vussi ikkagi ja lõpuks oli kõik ikka enam-vähem nii, nagu see alati on olnud. Lihtsalt palju segadust ja edasi-tagasi jooksmist. Meenus kohe ütlus "Ära püüa parandada asju, mis pole katki". Päeva lõpuks olin ma täiesti läbi omadega ja natuke ärritunud kõigi peale. Aga uni ravib kõike.

Täna käisin oma tatoveeringut üle tegemas Tom'i juures. Ülejäänud päeva otsustasin rahulikult pühapäeva pidada, sest tõesti väsitav nädal on selja taga. Otsustasin isegi raamatukokku minemata jätta. Ja nüüd ma siis olengi siin ja šoppan netis kruuse ja tasse. Ma olen ikka tõsiseks kruuside fänniks muutunud, aga ühel heal kruusil peavad olema kindlad tingimused täidetud. See peab olema mugava kujuga, selline, mida on hea kahe peo vahele võtta ja siis kohvi tilgakese piimaga või teed lusikatäie meega rüübata. Ehk siis alt poolt natuke kitsam kui ülevalt. Piisavalt suur, et sinna ikka rohkem kui lonksuke mahuks. Tass peab ka kena välja nägema, soovitatavalt ilusa pildiga või hoopis mustriga või kuidagi teistmoodi kaunistatud. Seega on hea kruusi soetamine ikka omaette teadus. Aga kui keegi usub, et on ülesande kõrgusel, siis on see kindlasti üks jõulukingi idee ;) Ma näen juba vaimusilmas oma aukartust äratavat kruuside kogu, kust ma siis igal hommikul saan ilusa kruusi välja valida, millest oma hommikune kohv juua.

Mis viibki mind selle juurde, et varsti saab hakata kinke ostma! See on tore tegevus, mis mulle väga meeldib. Poed on küll juba hea mitu nädalat jõulude lainel, (õnneks "Aisakella" veel ei mängita) siis ma ootan veel natuke.

See nädal saime Johannaga endale Londonisse hotelli broneeritud ja bussipiletid ka ostetud. Ma juba nii ootan, pole ju seda linna külastanudki. Ning jõulude eelne London võib päris vahva olla.

Väga vihmase ja üsna külma (ma olen viimasel paaril päeval juba talvemantliga käinud) ilma kompenseerimiseks ostsin täna endale ühe südant soojendava plaadi. Liisi Koikon ja Vaikne Esmaspäev. Kuna juba ammu pole ostlemiseks tarvis isegi oma tagumikku toolilt kergitada, siis klõps-klõps-klõps ja oligi muusika imeväel minu arvutis.

Üks minu lemmik lugudest sellelt plaadilt. Nautige :)

Ning ma tahaks juba hirmsasti juuksurisse. Kahjuks pean sellega kuni koju jõudmiseni ootama. Selleks ajaks näeb mu peanupp vist küll nagu metsjeesusel välja, aga kes teab, ongi ehk soojem lennukist maha tulla ;)