Kus on nüüd need herned, mida Pipi koos Tommi ja Annikaga kõrbistas, et nad kunagi suureks ei kasvaks? Tagumine aeg oleks neid sööma hakata.
Ma olen oma teise kursuse peaaegu poole peal ja käisin täna oma õppejõuga järgmise aasta lõputööd arutamas. Natuke vara? Oh ei, viimane aeg hoopis. Tegelikult oli see rohkem minu veenmine.
Kõigepealt sain kiita. Ma pidavat olema kursuse üks lootust andmavaid tegelasi, kes tunneb oma ainete vastu huvi ja tahab pärast lõpetamist ka sellel erialal jätkata. Minu meelest..... kas ülikooli mitte selle mõttega ei mindagi? Samas kui ma osasid oma kursusekaaslaseid ja teisi meie lennu õpilasi vaatan siis... mõne puhul ma tõesti ei ole aru saanud, miks nad siin on. Aga igatahes, eks ikka läheb saba rõngasse kui lemmikõppejõud kiidab :)
Mee moka peale määrimine oli ilmselt hea taktika, sest tema eesmärk oli mind ümber rääkida otsusest, mille ma juba enda meelest teinud olin. Tema aga ei olnud mu otsusega nõus. Kogu see jutt käib endiselt minu lõputöö kohta kuna ma ükskord kurtsin talle, et eelmise aasta lõputöö teemade nimekirjas ei näinud ma midagi sellist, mis oleks huvitav tundunud. Ja ma ausalt muretsesin selle pärast, sest me peame juba veebruaris teema laias laastus ära valima. Ma ei taha ju teha lõputööd mis mulle huvi ei paku.... lihtsalt selle pärast, et lõpetada on vaja. Tahaks ikka midagi põnevat teha.
No ja Huw andis mulle siis kohe korraliku teema, nii et ikka on antud.
Reedel kui ta pärast väikest loengu vahepeal peetud vestlust ütles, et tule esmaspäeval minuga rääkima, olin ma veel skeptiline, kas see ikka on seda väärt. Aga kui ma täna tema kabinetist välja astusin, siis ma juba teadsin, et ta tegi head tööd ja on mind ümber veennud. Ma olen tegelikult isegi natuke üllatunud, et ta nii täpselt minu huvid on ära tabanud.
Ma tean, et see on praegu väga segane jutt siin kõik, aga räägin kõigest täpsemalt siis kui "jah" sõnad on kõik antud, nimed kirja pandud ja ma ise ka selle mõttega natuke harjunud, sest praegu pole mulle veel päris kohale jõudnud.
Suureks kasvada on natuke hirmus, pean tunnistama. Põnev on, aga hirmus ka.
Tuleb vist uskuda targemaid inimesi, kes on öelnud:
"Me ei saa avastada uusi ookeane, kui kardame kallast silmist kaotada." tundmatu autor
Ning
"Ära karda suuri samme astuda. Kuristikku ei saa ületada kahe pisikese hüppega." D.L. George.
No comments:
Post a Comment