Täna oli üks sellistest päevadest, mida mul ikka aeg-ajalt ette tuleb, kui juba hommikul ärgates on mingi kummaline rahutus sees. Energiat nagu on, aga midagi asjalikku teha ei õnnestu. Proovin küll, aga tähelepanu hajub kiiresti.
Sellistel päevadel olen ma meister leidma endale igasugust mittevajalikku tegemist. Üks mu lemmikuid on oma päeviku lehitsemine. Lehitsen edasipidi ja tagaspidi. Loen kokku nädalad, mis on koju tulekuni jäänud. Loen kõik märkmed kolm korda läbi ja rõõmustan, et koju tulekuni jäänud nädalad on üsna tihedalt sisustatud.
Loen uuesti nädalad üle... igaks juhuks loen päevad ka kokku.
Mõtlen väga detailselt läbi, mida ma kodus teha tahan. Milliseid kooke ma küpsetama hakkan. Ma peaaegu suudan nende kookide lõhnagi tunda.
Ja elevus aina kasvab ja kasvab. Peaaegu tahaks mööda tuba ringi karelda, sest väljavaade, et kuu aja pärast olen ma juba kodus, muudab mu üheaegselt pööraselt rõõmsaks ning samal ajal ka natuke nukraks, sest kuu aega võib vahel jube pika ajana tunduda.
Õnneks tuleb siis aeg loengusse minna ning peab ennast kokku võtma ja mõtted jälle kokku korjama.
No comments:
Post a Comment