London, jõulud ja kodu

Tere! Pole enam ammu siia sattunud, aga mul on head vabandused ka olemas. Tegelikult oli viimane lõpp päris kiire sebimine ja kui ma siis lõpuks jõuludel kodus maandusin, siis kadus igasugune tahtmine arvutikaant kergitada. Aga kiire ülevaade, mis toiminud on.

Lõpp
Viimase nädala esmaspäeval oli meil veel kohtumine õppejõuga, et arutada oma kevadist Protugali projekti. Ma arvan, et oli üsna produktiivne, saime mõtted õiges suunas jooksma ja nüüd juba enam-vähem teame, mida tegema peame hakkama.
Pärast oli veel selle semestri viimane loeng ka, kuhu tuli kohale peale  minu lausa 2 inimest meie sõpruskonnast, needsamad, kellega ma seda projekti teen. Ning sellega siis oligi kõik, selleks aastaks ülikool läbi.

Teisipäeval tuli Johanna minu juurde, sest tal oli vaja üks intervjuu Manchesteris teha ning kolmapäeva hommikul startisime Londoni poole.

London
Teisipäeva hommikul kell 9.30 hakkas buss sõitma ning veeres 4 tundi ja 45 minutit Londonisse. Vahepeal tehti üks peatus, et saaks jalgu sirutada ja päris wc-s käia (ma selles bussi wc-s väga ei tahtnud käia). Kell 14.15 jõudsime kohale ning otsisime takso. Meie Londoni taksokogemus ei olnud just kõige parem, oli tahtmine küsida, et kas te tahate klienti või mitte?? Kohale jõudes oli taksojuht aga juba natuke toredam ja tegi meile lausa 60 senti soodukat.
Hotell oli selline täitsa armas perehotell nii umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Meil oli kahene tuba, vannitoad olid koridoris, aga väga ilusad ja korralikud. Kurta ei olnud millegi üle. Kuid ega me pikalt seal jokutanud, tahtsime ruttu linna peale minna. Saime veel retseptsioonist kaardi ka kaasa. Mina olin väga tubli kaardilugeja ning täiesti ära ei eksinud me kordagi, paaril korral kõndisime hooga õigest tänavast mööda ainult.

Kuna meil aega väga palju polnud, siis käisime kõik need põhilised turistikad läbi. Et siis saab järgmine kord juba rahulikumalt võtta ja pole vaja nii hirmsasti mööda linna ringi kapata.

Big Ben

London Eye

Westminster Abbey

Buckingham Palace

The Gherkin ehk Hapukurk

London Tower Bridge

Neljapäeva hommikul tirisime oma asjad Kings Cross-i metroojaama ja sõitsime sealt Liverpool Street Stationisse, kust läks rong lennujaama. Aga kuna meil oli veel piisavalt aega, siis läksime ja jalutasime ringi veel, käisime söömas ning nautisime ilusat ilma.

Kell 14.40 läks rong. Ma tõesti ei tea, kes neid rongipiletite hindasid seal riigis välja mõtleb, igatahes on ta natuke napakas. 50 minutit rongiga ja olimegi kohal. Siis pakkisime veel oma kotte natuke, sest Johannal oli suur kohver ka ning ta tassis veel osasid minu asju. Järjekorrad olid igal pool muidugi hiiglaslikud, seega nendes seismine võttis juba tükk aega. Siis sai natuke veel istutud ja oodatud ning kui värav teatati, läksime järjekordsesse lõputusse järjekorda. Selleks hetkeks olime juba mõlemad piisavalt väsinud. Lõpuks kui lennukis maha istusime oli selline tunne nagu siis kui sa oled natuke liiga väsinud aga natuke liiga naljakas on kõik. 3 tundi tundus väga pikana, isegi pikemana kui 5 tunnine bussisõit. Aga kell pool 11 õhtul jõudsime kohale.

Venna juures sõime veel "varase hommikusöögi" Teele-Riinu terminite järgi ja üsna pea läksime magama.

Kodu

Reedel sain linnas Heleriniga kokku, jõime kohvi ja rääkisime juttu kuni pidin hakkama rongi peale minema. Lõpuks koju jõudes oli hea küll, aga kuna väsimus oli endiselt, siis läksin varakult magama, sest laupäeval pidin olema juba kell 10 Sandra juures juuksuris. Sai lõpuks see kahupea jälle maha lõigatud ja kõrvad karvade seest nähtavale. Siis ruttu koju verivorsti tegema. 

Pärast lõunat läksin veel ema töö juurde füsioterapeudi juurde. Oh kui hea, alustas varvastest ja lõpetas viimaste kaelalülidega. Selle peale kui mina ütlesin, et mul on skolioos lausu tema rõõmsalt, et "aga teeme korda?" Ma mõtlesin, et miks ma varem tema juurde pole sattunud?? Rahistas ja vajutas pigistas 45 minutit ning pärast ütles, et järgmisel päeval võid valutada. Kuldsete kätega mees.

Järgmisel päeval oli mul nii hea olla, et läksin hommikul kohe Ebaverre jooksma (tuleb ju sellest halvast ilmast vähemalt midagi positiivset võtta) ning pärast käisin veel ratsutamas. Siis oli veel vaja piparkooke küpsetada. Ema oli ise taigna teinud ning präänikud said head muredad.

Õhtuks läksin uuesti linna, sest Jane ja Kristjan läksin kontserdile ja mina läksin Teele-Riinu hoidma. Meil sujus väga kenasti, polnud mingit muret. Kui vanemad koju jõudsid avanes neile järgmine vaatepilt: Teele-Riin on vannis, Helina istub tumba peal vanni ääres ja varjub rätiku taha, et mitte Teele-Riinu pritsimesest täiesti märjaks saada. Ühesõnaga lõbu oli laialt. 

Ma ei tea, kas mulle jõudis see valu lihtsalt päev hiljem kohale või pingutasin kohe pärast füsioterapeudi juures käimist jooksma minnes üle, aga esmaspäeval oli mul kohutav puusaliigesevalu. Ma ei kadesta inimesi, kellel puusaliigesed haiged on! Pärastlõunal sõitsime kõik koos jälle maale. Enne oli veel vaja poes käia ja oh jumal, enne jõule poes käia on ikka tõsine piin! 

Jõulud

.. olid traditsioonilised. Teisipäeval möödus suurem osa päevast õhtuks ettevalmistusi tehes. Ning siis kogunesid kõik meie juurde, kus söödi-joodi, käis jõuluvana, avati pakke, oldi niisama, mängiti lauamänge. Nagu jõulud ikka :)

Aga juba jõululaupäeva õhtul tundsin, et kurk on valus ja nii läkski. Arvan, et kuna mul siiamaani lihtsalt polnud aega haige olla, aga mingi väike pisik on juba pikemat aega sees istunud, siis nüüd kui kõik kiiremad tegevused läbi said, andsin alla ja jäin tõbiseks. Midagi hullu pole, paar päeva oli kurk valus ja natuke nohune, aga jalavann ja saialilletee ning juba tunnen kuidas tervis tuleb. Hiljemalt aastavahetuseks olen terve nagu purikas. Kui nüüd need päris purikad ka lõpuks tuleksid...