Käisin täna Manchester United'i jalgpallistaadionit vaatamas. Kõigepealt uurisin kaardi pealt täpselt järgi, kust lühem tee läheb. Aga vahepeal tahtis üks indialane minuga hirmsasti sõbraks saada ja ma olin natuke häiritud, seega magasin õige teeotsa maha ja läksin üsna korraliku ringiga. Aga kohale igatahes jõudsin. Väljak on suur, kohe tõeliselt suur. Vähemalt väljast vaadates, sest sisse ma loomulikult ei saanud minna. Aga nüüd on mul kindel eesmärk sinna jalkat vaatama minna. Kujutan ette, et see on päris võimas elamus, kui kõik tribüünid rahvast täis on...
Tagasi tulin siiski lühemat teed pidi. Umbes tund aega, mis on nagu silmapilt võrreldes sellega, et läksin sinna umbes poolteist tundi. Igatahes mu jalad olid päris väsinud, kui koju jõudsin. Ja tagasi tulles nägin ratsapolitseid. Kaks ilusat hobust, üks valge ja teine hall, kõndisid mööda. Mul tuli kohe hirmus igatsus Aamori ja ratsutamise järgi.
Ma olen avastanud, et mu majakaaslasel Trish'il on naljakas komme. Kui mina endale teed teen, siis panen umbes tassi jagu vett veekeetjasse, aga tema paneb terve kannu vett täis ja siis teeb endale tassi teed :D
Ja tänasest on mul olemas lennuki piletid koju ja tagasi siia. Ehk siis jõuludel näeme!
Aga vahepeal peate ikkagi leppima minu kirjutistega. Tsau!
No comments:
Post a Comment