Monday, September 26, 2011

Üliõpilane Parnamagi

Vot täna on mul tõesti juba üliõpilase tunne. Esimene loeng oli molekulaarbioloogia. Me küll ei läinud veel päris aine juurde, õppejõud rääkis üldiselt, mida õppima hakkame ja kuidas hindamine toimub ja kõike sellist. Aga natuke tegi sissejuhatust ka juba. Mulle tuli kohe meelde kõik, mida ma õp Marani juures õppisin. Tegelikult on mul vist kõik see enam-vähem õpitud juba, nüüd on vaja lihtsalt inglise keeles üle korrata :) Igatahes tuli mul kohe tahtmine oma "Bioloogia koduõpetaja" lahti lüüa ja molekulaarbioloogia osa lugema hakata. Kindlasti teen seda lähipäevil. Siis oli mul paari tunnine paus. Käisin selle aja sees linnas ja ostsin endale lõpuks bussipileti ära. Aastapileti. Maksis 200 naela, aga kokkuvõttes tuleb ikkagi odavam kui miskit muud moodi bussisõidu eest maksta ja bussiga sõitmist ma ikkagi vältida ei saa. Kodus tegin süüa ja koba nagu ma olen, ajasin endale punast peeti pluusi peale. Õnneks panin kohe pessu ja tuli kenasti maha. Kell 4 hakkas mul Inglise keel, mis on mulle kui välisõpilasele kohustuslik. Läksin natuke varem kohale, sest mul on tunniplaaniga mingi jama, see on vale. Aga loodame, et nüüd saab asi korda, andsin endast neile teada ja lubasid asja korda ajada. Inglise keel siis. Meie välisõpilaste rühm koosneb umbes 50% ulatuses kreeklastest. Ja neist 2 on tüdrukud, kõik teised poisid. Kuna neid on nii palju pani õppejõud meid istuma vaheldumisi - üks kreeklane ja üks mitte kreeklane jne. Täitsa lõbus seltskond peab märkima. Ja veel toredamaks teeb asja see, et meie õppejõud on ka väga muhe. Manchesterist pärit, tulihingeline Manchester United'i fänn :).
Esimene päris koolipäev oli seega edukas, loodame, et edaspidi läheb samas vaimus.
Ahjaa, kui ma Eesti ja Eesti sõprade klubi liikmeks astusin, oli vaja oma nimi kirjutada. Mõtlesin siis, et kirjutaks vahelduseks oma perekonnanime õigesti ja kusjuures päris kummaline oli Ä-le täppe peale teha, sest viimasel ajal olen ju pidanud kogu aeg ilma läbi ajama. Juba hakkavad veidrused külge tulema...
Homseni!

No comments:

Post a Comment