Ronime

Eile oli mul koolis vaba päev. Hommikul läksin 11ks aiandisse tööle, aga sain ainult tunni olla, sest pool 2 oli mägironijate kogunemine Unioni juures. Jõudsin kenasti õigel ajal kohale isegi. Siis koguti meid kokku ja pidime täitma ankeedi oma oskuste kohta. Need, kellel oskuseid ei olnud, said instruktori. Paberimajandus korda aetud, hakkasime siis Manchesteri ronimiskeskuse poole vantsima. Umbes pool tundi läksime sinna. Kui lõpuks kohale jõudsime oli üllatus suur, sest tuli välja, et see asub kirikus! Originaalne. Kuna see oli meie esimene kord, oli rahvast palju ja pidime päris tükk aega ootama, aga polnud väga hullu, sest meil on siin viimased 2 päeva täielik suvi olnud, umbes 25 kraadi sooja. Järjekorras seistud, saime lõpuks ronima minna.
Alguses pidime tegema tiimitööd, ehk üks ronis ja 4-5 inimest turvasid teda ja pärast sõidutasid alla. Päris raske oli, pean tunnistama ja minu suhteliselt väike kasv ei tule mulle siin kasuks. Aga kui ma jätkan, siis varsti saan teile korralikku musklit näidata :) Igatahes üles ma sain ja ohh kui hea tunne siis on. Ära tegin! Aga käed olid täitsa läbi kui alla jõudsin ja täna on lihased täitsa kanged. Pärast saime proovida, kuidas kahekesi ronida. Üks ronib ja teine turvab. Tegelikult pole seal midagi keerulist, aga ma veel päris kaljusid vallutama ei lähe. Teen enne natuke nii-öelda kuiva trenni.
Ronimised ronitud, tulin ruttu koju, sest samal õhtul oli ka ronijate esimene ühine pidu. Esialgu olin täitsa graafikus, aga kui hakkasin juba bussijaama poole minema, avastasin, et olin pileti maha unustanud. Jooksuga koju ja uuesti bussijaama poole. Siis olin ma juba kõvasti hiljaks jäämas. Bussi ka ei tulnud ega tulnud. Kui ta siis ükskord kohale jõudis oli kell juba lootusetult palju. Aga meie kohtumispaiga juures bussist maha tulles, selgus, et peale minu oli seal veel teisigi ronijaid, pealegi veel klubi asepresident ja sekretär. Seega oli kõik kontrolli all. Kogunemispunkt oli ühes pubis, siis käisime korraks Unioni baaris ja lõpp-punkt oli Missoula ööklubi. Peo teema oli röövlid ja politseid, seega aheldati meid pidevalt käeraudadega kellegi külge kinni, et kõik ikka tuttavaks saaksid.
Alguses ma ikka kahtlesin, et kas minna või mitte, aga tegelikult oli väga tore. Sain teiste ronijatega tuttavaks ja ka mitte ronijatega. Üldse oli väga lõbus. Ja kõik küsisid pidevalt, et kas mul on ikka kõik korras ja kas mul on ikka lõbus. Armas :)
Täna pidi mul olema loeng tervise- ja ohutusnõuetest laboris ning keegi pidi rääkima õpikust, mis on bioloogidele väga hea. Aga kui kõik juba kohal olid, tuli välja, et see jääb hoopis ära. Oli mingi segadus ja õppejõud oli ka vist haige. Seega oli mul täna ka vaba päev. Saime eestlastega kokku ja leppisime meie esimese ühise istumise kokku. Eesti toidu ja joogi õhtu. Siis saan ma kartulisalatit ja leiba süüa. Ei jõua ära oodata!