Viimased kaks päeva on Mancheseris lund sadanud. Eiei, meil ei ole ilusaid hangesid, mõne koha peal on kerge valge kirmetis, muidu on selline mõnus ja märg ja üldse mitte mõnus. Temperatuur kõigub nii +1 ja -1 vahel ning kõik jauravad hirmsa külma üle. Ma isegi ei viitsi nendega vaidlema hakata. Ju nende jaoks ongi külm, mul on lihtsalt tunne nagu oleks november.

Eile olin City staadionil tööl, seal oli õhtusöök Roberto Manciniga, kes on siis hetkel Mancheser City jalka klubi manager ja endine kuulus Itaalia jalgpallur. Ja kamp rikkureid, kes kindlasti maksid utoopilist hinda, et temaga ühel õhtul koos süüa. Kuna ma nii suur jalkafänn ei ole, siis minus see mingit emotsiooni ei tekitanud. Aga miks mitte.

Viimased paar päeva on enesetunne olnud selline vahelduva eduga. Vahepeal on kurk valus, vahepeal valutab pea ja vahepeal on lihtsalt väsimus ja loidus. Aga kuna täna jäi pärastlõunane loeng õppejõu haigestumise tõttu ära, siis saab kodus olla ja kosuda/laiselda. Reedeti on meil paari kursakaaslasega traditsioon käia ülikooli baaris lõunat söömas, sest reedeti on neil 2 ühe hinnaga toidud. Aga kuna menüü on selline üsna inglise pärane, ehk kõik toidud tulevad friikatega ja on üldse üsna rasked, siis on alati pärast tunne, et nagu oleks kivi alla neelanud. Ei ole ikka harjunud igale poole kõrvale friikaid sööma. Kuigi vahel on isegi päris hea.

Loen hetkel jõuludeks saadud raamatut "Isamaa tagatuba" ja olen väga positiivselt üllatunud. Koolis mulle ajalugu ei meeldinud, sest see oli tapvalt igav, kui Püvi puistatud killud välja jätta. Aga sellises vormis on ajalugu vägagi nauditav. Humoorikalt kirjutatud ja tõesti põnev. Eestis oli ikka igasuguseid huvitavaid parteisid taasiseseisvumise järgselt. Üks huvitavamaid nimesid minu meelest oli nt Sõltumatud Kuningriiklased.

Ükspäev hakkasin mõtlema, et mul on ikka palju sõltuvusi. Ei, ma pole suitsetama hakanud ega tsüklisse langenud. Aga sõltuvus on siiski päris paljudest asjadest... võib-olla ei saa neid nimetada päris sõltuvusteks, aga tugevateks harjumusteks. Nt kell 8 ärkamine ja siis terevisiooni vaatamine ja söömine-kohvi joomine igal hommikul, arvutis kaardi mängimine (see lihtsalt lülitab kogu aju välja natukeseks), Ma pean igal hommikul midagi magusat sööma, hetkel on parimaks Mesikäpa küpsised. Rääkimine sõpradega, me ei peagi kogu aeg intensiivselt jutustama, aga lihtsalt see teadmine, et ta on seal teisel pool ekraani olemas ja kui tuleb mõte, siis kohe kribad, enamasti on need täiesti suvalised välkmõtted, aga sa tead, et vahet pole, nemad ikka viitsivad midagi sama lolli sulle vastata. Piltidest olen ka sõltuvuses, ma võin tundideks nende sisse ära kaduda, kõik enda pildid on sadu kordi läbi vaadatud, siis hakkan mööda fotoblogisid kolama. Nostalgitsemine on ka üks halb sõltuvus, nii tore on meenutada kui tore ikka olnud on. Aga siis ütlen endale, et veel toredamad ajad on veel ees, sest minevikku ei saa kinni jääda. Ja unistustesse ei tohi ka ära kaduda, unistused peavad olema, aga elama peaks ikka praeguses hetkes, mitte pooleldi tulevikuks tehtud ilusates plaanides.

Aga aitab nüüd küll sellest heietamisest. Homme olen jälle staadionil tööl.