Täna käisin jälle ronimas. Kuna mu kursakaaslane Ricky on ka juba vana ronija, siis see aasta käime koos, nii on alati ronimispartner olemas ja pole vaja teisi ahistada, et nad sind belay-ks (turvaks). Aga eks me teeme ronimise kõrvalt muid lolluseid ka. Täna näiteks oli mul hirmus tahtmine kätel seisu harjutada. Kuna ma pole varem seda harrastanud, siis mõtlesin, et kasutan seina abi. Aga ikkagi ei tulnud eriti välja. Lõpuks ma lihtsalt voolasin mööda seina alla. Aga nalja oli nabani. Ma tegelikult täitsa tunnen, et ma arenen. Vahepeal õnnestub seina peal ennast päris sõlme keerates keerulistest kohtadest üle saada. Ja olen rohkem oma jalgu usaldama hakanud, uskumatu kui palju lihtsam on ronida kui jalgu õigesti kasutada.

Kuid kahetsusega pean ütlema, et meie rahvatantsu projekt jäi katki. Tiiu otsustas tagasi Eestisse minna ja mina üksi ei viitsi seda vankrit vedada, eriti kuna see kõik nii algstaadiumis alles oli. Kahju, kuid ei heida midagi ette ja mõnes mõttes täitsa mõistan teda. Manchester võib üsna rusuv koht olla, eriti kui kodus on palju, mida igatseda ning siinne olukord ei suuda piisavalt väljakutset ning meelelahutust pakkuda. Tunnistan täitsa ausalt, et eelmine aasta mõtlesin, et kui nüüd koolis paremaks ei lähe, siis tulen kõigi oma kodinatega ära. Ilmselt olekski tulnud, kuid õnneks suutis kool minu lootuseid sellel õppeaastal täita. Ning lõpuks... kõik ei peagi välismaal õppima. Tänapäeval ei ole see enam prestiiši küsimus, et kui olen väljamaal paberi saanud, siis järelikult olen hirmus tegija.

Jätkates kaudselt samal teemal, viimase nädala jooksul on palju räägitud, et paljud ülikooli haritud humanitaarid ei leia endale tasuvat tööd. Avaldan ka siis arvamust, minu blogi, minu luba. Olen endiselt arvamusel, et ülikooli diplom lihtsalt diplomi pärast pole midagi väärt. Leian, et ülikooli tuleks eelkõige õppima minna midagi, mis huvitab, kuid millest on kasu ka hilisema karjääri tegemisel. Milleks kulutada 5 aastat ja palju raha, et saada kraad nt filosoofias ning pärast olla nördinud, et keegi sind filosoofina tööle ei taha võtta ning head palka maksta? Mind paneb imestama, kui palju on ülikoolis erialasid, mille lõpetades on üsna väike võimalus saada erialast tööd, alates filosoofiast, usuteadusest ning palju kirjandusalaseid ja filoloogia erilalasid. Ma ei ütle, et neid õppida ei võiks, kui sind see huvitab, siis miks mitte. Aga äkki võiks seda teha kaugõppes pärast ameti, mis sind ka ära suudab toita, omandamist lihtsalt huvi ning silmaringi laiendamiseks? Ärge saage minust valesti aru, ma ei ütle humanitaar ainete kohta midagi halba, nii mõnigi neist on ka minule huvitav. Võib-olla olen ma vanamoodne, aga minu jaoks tähendab ülikool hüppelauda tulevasse ellu. Kui ülikoolis pole eriala, mis tõeliselt huvitab ja võimaldaks ka samas vallas tööd leida, tuleks äkki vaadata rakenduskõrgkoolide või kutsekoolide poole. Mul on tunne, et inimesed on hakanud tööd kartma, kõik tahavad käia ilusate riietega ja istuda kontorilaua taga ning teha midagi väga tähtsat. Mina eelistaksin sellele olla näiteks...pottsepp või korstnapühkija. Ülikooli paber ei tohiks olla eesmärk omaette. Muidugi ei saa ma nüüd rinda ette lükata ja öelda, et mina saan raud-polt enda erialal tööd, kuid see on siiski reaalne võimalus, mille poole ma püüdlen. Siinkohal, loodan, et keegi ei solvu mu sõnade pärast, see on lihtsalt minu arvamus ja kindlasti leiavad ka filoloogid ja kirjandus teadlased erialast tööd ning saavad ennast teostada.
Teine aspekt nende sõnavõttude juures on muidugi see, et müüa/klienditeenindajana on raske ära elada. Ma olen 100% nõus, et Eesti miinimum palk on naeruväärne ja seda ei anna paljude teiste riikidega võrrelda. Aga sellel teemal ma pikemalt sõna ei võta, sest pole piisavalt pädev ja ilmselt pole sellele ka ühte lihtsat vastust ega lahendust. Aga küll me kunagi sinna jõuame.

Jäkan endiselt kooliga, kuid natuke teise nurga alt. Täna, olles labori praktikal, sain ma aru kui suur privileeg on olla maal kasvanud. Rediste potist välja koukimine ei ole midagi ebatavalist, ainus ebatavaline asi selle juures oli fakt, et need olid potis. Ma ei kirtsuta nina kui on vaja sõrmed mulda pista. Kummikindad?!? Nalja teete, milleks mul neid vaja on? Ma ei kuku pikali kui mõnda elusat putukat, ussikest kohtan. Üleüldse tundub mulle, et tunnen ennast ükskõik millises vormis loodusega kokku puutudes palju loomulikumalt kui enamik mu kursusekaaslaseid. Või noh, mitte loomulikumalt, ma tunnen ennast nagu kodus :) Kui mina kasvasin lammaste, sigade, kanade, koerte, kasside, hobuste keskel, siis enamik mu koolikaaslaseid pole neid loomi elusast peast ilmselt näinudki. Kurb, aga tõsi. Mul on aga hea meel olla maalaps ja itsitada kõigi suurte silmade üle kui ma mängleva kergusega rediseid potist välja sikutan.

Ups, sai natuke pikk postitus, aga olen paar päeva mõtteid kogunud ja mida sa ikka kell 10 õhtul teed. Procastination to the max!