Eile oli huvitav tööl käik. Kõigepealt sõitis bussijuht valest teeotsast mööda, ma juba vaatasin, et mis värk nüüd on, kas me lähme mingi teist kaudu. Aga ta vist ise sai oma veast õnneks ruttu aru ja pööras esimesel võimalusel ümber ja jõudsime ikka ilusti õigesse kohta pärale. Bussijuhid on ju ka inimesed :)

Eile töötasin koos Betiga ja kui me parasjagu oma kundesid ootasime, kõndisid kaks Man City mingit tegelast meist mööda, üht neist me teadsime, kuna ta pidevalt asjatab seal. Ja siis ta ütles meist möödudes: see ongi teie mees! Me ei saanud esiotsa aru, mida ta sonib, aga siis hakkas teine mees meiega eesti keeles rääkima! Meil läksid silmad suureks. Tuli välja, et see täitsa eestlane on siin juba 13 aastat olnud. Rääkis meiega paar sõna juttu ja pidi siis juba edasi ruttama, aga lubas kunagi jälle tulla. Samal ajal olime meie nii pahviks löödud, et kumbki ei saanud vist õieti sõna suust. Täitsa tore oli niimoodi ootamatult kedagi eestitst kohata :)

Aga kurvastusega pean tõdema, et mu villased sokid muudkui kuluvad ja kuluvad. Pean jälle neid nõeluma hakkama, muidu pole mu vasaku jala sokist varsti muud kui ainult säär alles...