Esimene nädal tagasi Mancis saab kohe-kohe täis. Mjaa, esimesed päevad olid rasked, no surprise. Aga mul ei olnud aega masetseda. Lihtsalt pidi hakkama õppima, et kooli asjadega jälle ree peale saada. Tänase pärastlõuna seisuga võin nentida, et seekord läks õnneks. Porfolio sai tehtud ja ära antud, 3 praktika raportit kirjutatud ja nipet-näpet veel tehtud. See muidugi ei tähenda, et nüüd võib jalad laua peale tõsta aknast välja vahtida järgmiseda paar nädalat. Oh ei, nüüd hakkavad kõik loengud ja praksid jälle täie hooga pihta.
See nädal loenguid eriti polnud, ainult reedel. Kolmapäeval oli kohtumine oma tuutoriga. Sain tagasisidet presentatsiooni kohta. Kiideti, alati saab pidiasju parandada, aga üldiselt jäi ta minuga väga rahule. Andsin oma porfolio ka talle ära. Sirvis läbi, jälle sain kiita :). Küsis minu käest ka kursuse ja üleüldse ülikooli kohta tagasisidet. No ma ei olnud ka siis kitsi ja tunnistasin täitsa ausalt, et tema loengud on kõige paremad ja Tutorial Activities & Field Skills on mu lemmik aine. Ja ega mul millegi üle eriti kurta ei olnudki. Seda, et ma geneetika loengutest vaimustuse pole, ta juba teab :D. Ja miks kõik alati nii imestunud on kui ma ütlen, et mul on hobune?!? Igatahes oli Huw-l (loe: Hju) palju nalja kui ma rääkisin, et mul on hobune ja parim osa on muidugi alati see, et hobusel on sõber ka - kits. See on tõeline pomm. Ühesõnaga vähemalt selle ainega on praegu kõik super-luks. Samas hoiatas Huw, et ma nüüd loorberitele puhkama ei jääks ja arvaks, et rohkem pole pingutada vaja, sest edasi läheb ikka ainult raskemaks. Aga noh, nii palju kui ma ennast tunnen, pole seda vaja karta. Kui mulle miski meeldib, siis pingutan ennast kas või pooleks, aga tulemus peab olema hea! Vähemalt nii hea, kui ma endast välja suudan pigistada.
Ülejäänud päevad möödusid enamasti õppides. Ahjaa, kolmapäeval käisin õhtul ronijatega pubis. Päris tore oli jälle neid näha ja hea uudis on see, et sellel semestril on mu kolmapäevased praktikad hommikuks tõstetud, seega saan jälle korralikult ronimas hakata käima. Halleluuja! Arutati ka kevadist Prantsusmaa reisi. Sihtkoht on sama, mis eelmine aastagi. Vist tuleb ikka see aasta ka minna. Lihtsalt eelmine kord oli nii hirmus mõnus, et ei raatsi kuidagi sellest ilma jääda. Jack arvas veel, et oleks hea mõte kui mina ka autojuht olen :D. Tere talv! Põnev kogemus oleks kindlasti, aga meie president Phil on liiga korralik ilmselt, et mind rooli lasta.
Reedel olid loengud, lõpetasin kell 4. Õhtul oli Eestist tulev Johanna Mancis läbisõidul ja saime korraks kokku, istusime natukeseks maha, jõime üks kokteil ja rääkisime juttu. Hea oli. Aga ma endiselt vihkan kui mehed naistele järgi vilistavad. Seega läks paar krõbedamat eesti keelset sõna lendu.
Eile alustasin viimase raporti kirjutamist. Aga ei jõudnud eriti kaugele. Toas istumisest sai villand. Üleüldse olin omadega natuke puntras ja kollid hakkasid kraapima. Mõtlesin, et aitab, lähen teen väikse jalutuskäigu, aga no tervist Manchester, siin pole ju mitte kuhugi minna! Kõmpisin siis Platt Fieldis Parki, mis eelmine aasta mu kodu juures oli. Päris hea jalutuskäik sai, tagasiteel kohtasin veel kahte meie eestlast ja sai törtsu juttu aetud. Järgmine aasta tundub natuke nutune meie Eestlate Society jaoks.
Igatahes eile ma rohkem tööd teha ei jõudnudki, sest tuli endaga üks tõsisem jutuajamine ette võtta. Aga tundub, et läks asja ette. Õhtul vaatasin veel ühe filmi ära, üllatus-üllatus. Ma ka arenen.
Täna aga haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin ja tegin oma viimase raporti lõpuni. Viimast osa kirjutades ma juba tundsin kuidas keskendumisvõime kaob meeletu kiirusega. See on see tunne, kui sul on veel niiiiniiiii vähe teha jäänud, aga sa tunned, et kohe kukub pea otsast ära. Igatahes kui ma viimase punkti ära panin, siis oli küll hea tunne. Kõrvadest tuli tossu, aga tunne oli hea. Pärast oli isegi imelik tunne, et peaks nagu midagi tegema. Mitte, et teha ei oleks, ma võiks kohe praegu jälle järgmise lab repordi ette võtta, aga ei. Sattusin hoopis ühte blogi lugema ja unustasin ennast päris tükiks ajaks. Aga täna ma tõesti rohkem ei õpi. Ja homme luban endale ühe kinos käigu. Ning luban, et tassin tolmuimeja üles ja koristan veidi, sest ausalt, see koridori põrand lausa karjub tolmuimeja järgi.
No comments:
Post a Comment