Tegelikult katus õnneks ei põlenud, aga ühes korteris igatahes midagi kärssas. Ehk mul oli eile öösel kell 3 äratus tuletõrjealarmi poolt. Nagu ikka, alguses ei saanud aru, mis kuramuse asi see undab. Ajasin ennast voodist välja, teised olid ka juba toast välja tulnud. Alguses arvasime, et keegi on "nalja teinud" ja lihtsalt alarmi tööle pannud, aga kuna see undas ikkagi järjepidevalt edasi, siis tundus, et ju peab ikka välja ronima. Panin jalanõud jalga ja pusa selga. Läksime välja. Tuli välja, et tegelikult oligi päris alarm, tuletõrjeauto oli kohal ja üks tuli veel juurde. Ühe korteri aknast tuli natuke suitsu, aga vaevalt seal mingit suurt põlengut oli. Ootasime siis 45 minutit õues, terve maja. Ma ilmselt meenutasin siili, kes on talveunest üles äratatud. Lõpuks lasti meid sisse tagasi ja kella 4 ajal sai voodisse uuesti, aga no ei lasta ikka uuesti magama jääda. Natukese aja pärast läks uuesti alarm lahti, see õnneks pandi kohe kinni, ju oli mingi test... aga testida tuli ju ikka 2 korda.
Seega tänane öö oli raske. Selle tulemusena olin ma terve päeva uimane ja natuke pahur. Uskumatu kui palju magamine ikka enesetunnet ja meeleolu mõjutab.
Aga täna sain esimest korda jälle poksima. Oeh kui hea oli. See aasta ei ole ma enam "algaja" vaid juba "edasijõudnu". Alguses oli küll natuke jube, sest teisi uusi edasijõudnuid ei olnud. Aga oioioi kui hea trenn oli. Tundub, et edasijõudnute trennid on ikka natuke teine tera. Ja positiivse üllatusena, ei olnudki ma väga kehva, sain täitsa hakkama. Pragu küll annavad tagumikus mingid lihased, mida ma enam ammu tundnud pole, tunda ja vasak käsi väriseb meeletult millegi pärast. Kuid see oli just see, mida ma pärast mitte väga head päeva vajasin, sest pärast trenni oli kohe tunduvalt parem tuju! :)
No comments:
Post a Comment