Kokkutulek oli ka uskumatult tore. Klassikaaslased, kellest enamikku polnud juba ammu näinud. Rahvatantsu poisid. Täiesti võõrad koolikaaslased. See oli nii vahva ja lõbus õhtu. Usun, et saan selle poisitiivse emotisooni arvelt nüüd päris pikalt rõõmsasti toimetada. Tõesti, see andis nii palju motivatsiooni ja tegi enesetunde mitme kraadi võrra paremaks. Tulek oli kindlasti seda väärt :)
Reedel läksin õhtul proovi ning laupäeval esinesin kooli aktusel "Soovide valsiga". Jälle sain kinnitust kui väga ma ikka tantsimist igatsen. Teate kui hea tugev tunne see on kui tõmbad vöö kõvasti peale. Selg läheb sirgu ja pea iseenesest püsti. Ning mul pole endiselt esinemis eelset närvi.
Ülejäänud aja olin ja nautisin lihtsalt kuldset sügist, võtsin kodus olemisest viimast. Pühapäeva õhtul käisin Elol ja Aronil külas.
Esmaspäeva hommikul sain veel natuke Teele-Riinuga olla kuni nad välja läksid. Siis käisin poes ja ostsin head-paremat kaasa. Kott sai ikka maru raske, seda kohe andis lohistada. Enne lennujaama minekut kohtusin veel korra Heleriniga ja siis oligi bussi peale minek. Lipsti turvaväravatest läbi, tee pealt üks Vana Tallinn ka veel kaasa ja ruttu väravasse, et saaks selle hirmraske koti ometi oma õla pealt maha panna. Seal oli mul natuke aega, sai wc-s käia ja siis hoolega järjekorras seista, nii 45 minutit. Miks? Sest 2 mutikest, kes ilmselgelt polnud väga ammu lennanud, sättisid ennast väga varakult väravasse seisma, et ikka esimesena lennuki peale saada. No ja siis arvasid kõik teised ka, et võiks järjekorra moodustada, kuigi väravate avamiseni oli veel umbes tund. Ja nii oligi, et kuna ma ei tanud päris viimasena ka lennukile saada, siis tuligi seista. Pärast sattusin ma veel nende samade mutikeste kõrvale istuma. Vahepeal oli naljakas ja vahepeal oli tüütu. Üks neist oli nii kogukas, et vaevu-vaevu sai turvavöö kinni. No ja siis ma, hästi kasvatatud tütarlapsena, pakkusin, et ma võin neile ise kohvi tellida, sest nad ei rääkinud inglise keelt. Ning selgitasin neile ajavahet Inglismaa ja Eesti vahel ja vastasin veel mõnele küsimusele. Pärast kohvi joomist oli neil muidugi ka tarvis wc-d külastada. Maandudes oli neil hirmus mure kuidas nad ikka oma käsipagasi pea kohalt kätte saavad ja siis veel teine pagas ka. Nad muutusid lausa agressiivseks kui inimesed lennuki vahekäigus seisid ja ootasid, et uks lahti tehtaks. Aga ega need mutikesed siis sellest hoolinud, neil oli ju vaja oma kohvrike kätte saada. Hakkasid lausa trügima ja nügima. Ma igatahes jätsin nad ruttu selja taha, hakka neid veel muidu mööda lennujaama ringi talutama. Mina olin oma osa juba teinud.
Bussisõit linna kestis jälle tund aega. Päris tüütu oli. Aga õnneks polnud ära tulek seekord nii raske. Ilmselt aitab teadmine, et nüüd on veel ainult 2 kuud jõuludeni kui jälle koju saab ning ma tean, et need 2 kuud tulevad kiired. Kuna ma tegin reedel ja esmaspäeval koolist poppi, siis ongi juba päris kiire, et kõik järgi teha, loengud läbi töötada ja muu asjasse puutuv läbi lugeda. Kuid eile sain kerge šoki ka ikka. Nimelt ei vaadanud ma terve nädalavahetuse jooksul oma ülikooli meili. Seega avastasin alles esmaspäeval kell 8, et kella 6ks pidin ma otsustama, kas ma lähen kevadel Portugali field tripile või mitte. Paanika! Aga kirjutasin kohe õppejõule ning hommikul sain vastuse, et kõik on korras ja ma olen nimekirjas. Huhh, läks õnneks!
Tänane päev mööduski õppides ja loengus käies, trenn ka. Homme on koolist vaba päev, aga mul on vaja veel esmaspäevase loengu konspekt teha ja lugeda. Ronima tahaks ka jõuda. Seega on päris mõnus tempo peal. Aga see mulle sobib.
Veel ühe positiivse asjana koristasid 2 mu korterikaaslast eile natuke kööki. Nüüd isegi kannatab seal juba süüa teha. Loodame, et nad natukene hoiavad ka seda korda nüüd. Kuid ei maksa lootuseid liiga kõrgeks seada.
No comments:
Post a Comment