Samas avastasin ma, et mul ei tohikski enam nii igav olla, sest järgmisel reedel on mu esimene eksam. Jep, ma ei tea, miks see nii varakult on, aga noh siis on tehtud. Seega alustasin täna vaikselt kordamist. Ja enne vaheaega, mis hakkab 22 märts, pean ma veel ühe practical porfolio ära lõpetama. 19. lähme kooliga veel loomaaeda. Seekord mitte niisama ringi jalutama ja uudistama, nagu eelmine aasta. Seekord peame valima looma, kelle kohta teeme projekti. Peame tegema natuke eel-uurimust tema kohta ja siis minema ja vaatlema seda looma, salvestama tema käitumist ja lõpuks selle veel kuidagi kokku kirjutama. Eks ole näha, mis sest saab.
Aga üldiselt mul teile väga suuri uudiseid pole. Käin ikka trennis ja koolis ja vahetevahel tööl. Vaba ajaga ei oska endiselt midagi peale hakata. Mõnes mõttes on natuke irooniline, et õpin wildlife biology-t aga samas elan kivihunnikus, kus pole isegi korralikke suuri parke, kus saaks metsas olemist teeselda.
Vahelduseks räägin teile natuke oma naabritest. Kaarliga saame täitsa toredasti läbi. Aga mulle natuke hakkab närvidele käima see, et ta minu soola, maitseaineid, õli ja ketšupit kasutab. Sest jube tüütu on ahjukartuleid tehes avastada, et basiiliku tops on tühi või makarone süües leida eest pool tühja ketšupipudeli. Naljakas on muidugi siis kui ma juhtun sellel ajal köögis olema kui ta just midagi neist asjadest kasutada tahab ja siis nagu möödaminnes küsib "Ega sul ketšupit või midagi pole?" Mind ajab siis muidugi hirmsasti muigama.
Teine naaber aga on vist otsustanud järgmiseks Inglismaa superstaariks saada ja harjutab selle nimel kõvasti oma toas. Kahjuks ei ole tal väga palju annet ja see kõlab rohkem nagu kassi kräunumine. Aga noh, visadus on kah midagi väärt.
Lõpetuseks natuke toredat kuulamist. Kevadväsimus.
No comments:
Post a Comment